Türgi F-16-d jälitasid EL-i ministreid Nicosia lähistel

Kaks Türgi F-16 hävitajat tõusid 7. juuni õhtul õhku okupeeritud Põhja-Küproselt ja jälgisid eemalt valitsuslennukeid, millega Kreeka, Prantsusmaa ja Hollandi kaitseministrid lendasid Nicosiasse. Hävitajad ei lähenenud vaheltlõikeulatusse. Samal ajal edastasid Tymbou lennujaama lennujuhid saabuvatele lennukitele raadios korraldusi, segades nende sidet (iefimerida.gr, Euronews). Tymboul puudub staatus ICAO-s ehk ÜRO tsiviillennundusorganisatsioonis ning USA ei tunnusta seda seadusliku riiki sisenemise kohana. Kõik kolm lennukit maandusid ohutult.

Ministrid sõitsid Küprose korraldatavale mitteametlikule EL-i kaitsetippkohtumisele. Küpros juhib juuni lõpuni vahelduva eesistujana EL-i Nõukogu, kus liikmesriikide valitsused seavad liidu poliitilisi prioriteete. Päevakorras olid Ukraina toetamine, mereline julgeolek ning Prantsusmaa ja Küprose uus kaitselepe, mis loob püsiva õigusliku raamistiku Prantsuse sõjalisele tegevusele saarel (La Croix).

Leping, mida Ankara püüdis peatada

Prantsuse kaitseminister Catherine Vautrin ja Küprose kaitseminister Vasilis Palmas allkirjastasid vägede staatuse lepingu ehk SOFA järgmisel päeval. See muudab Prantsusmaa senise juhtumipõhise sõjalise kohalolu Küprosel korrapäraseks raamistikuks: ühised õppused, ligipääs logistikale, kaitsetehnoloogia jagamine ja õigus kasutada saart lähtepunktina operatsioonideks Vahemere idaosas (Cyprus Mail). Praktikas saab Küprosest Prantsusmaa eelpositsioon, kust vägesid saab paigutada ilma iga kord uut poliitilist kokkulepet otsimata.

Küprose türklaste peaminister Ünal Üstel lükkas leppe kohe tagasi ja nimetas seda ohuks piirkonna „õrnale tasakaalule” (Daily Sabah). Ankara eitas ahistamist ning väitis, et EL-i lennukid rikkusid end ise „Põhja-Küprose Türgi Vabariigiks” kuulutanud üksuse õhuruumi. Seda riiki tunnustab üksnes Türgi. Ankara sõnul olid F-16 lennud „ettevaatusabinõu”. Ajastus viitas siiski teisele sõnumile: Prantsuse ministri lennu segamine mõni tund enne sõjalise leppe allkirjastamist andis märku, et Ankara käsitleb püsivat lääneriikide sõjalist jalajälge Küprosel punase joonena.

Miks Brüssel ei saa vastata

Euroopa Komisjon teatas, et „uurib” juhtunut. EL-i välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas avalikku avaldust ei teinud.

Põhjus on institutsionaalne. EL-i ühise välis- ja julgeolekupoliitika siduvad otsused nõuavad ühehäälsust: kõik 27 liikmesriiki peavad nõustuma ning üks riik saab otsuse blokeerida. Ungari, kellel on Ankaraga lähedased suhted, on korduvalt vetostanud Türgi suhtes kriitilisi samme. Osa teisi liikmesriike sõltub Türgi kaitsetööstuse tarnijatest, mis muudab avaliku vastasseisu neile ebamugavaks (Modern War Institute). Kallas ei saa Türgit hukka mõista ilma käivitamata konsensusprotsessi, mille läbikukkumist ta ette näeb.

Prantsusmaa liigub kahepoolselt

Pariis on sellest oma järelduse teinud. Selle asemel et otsida EL-i ühise välis- ja julgeolekupoliitika konsensust, mille Ungari võib blokeerida, ehitab Prantsusmaa kahepoolsete SOFA-lepingute võrgustikku Küprose, Kreeka, Rumeenia ja Poolaga. Need lepped ei vaja EL-i hääletust. Ükski liikmesriik ei saa neid peatada. Nicosia lepe on selle ahela viimane lüli ja liigub Brüsselist mööda.

Vautrin ei mõistnud oma lennuki segamist avalikult hukka. Sama ei teinud Hollandi minister. Ainult Kreeka kaitseminister Nikos Dendias andis tippkohtumisel EL-i kolleegidele ametliku ülevaate (Euronews). Iga vaikiv valitsus haldab eraldi oma kahepoolset suhet Türgiga ning väldib vastasseisu, mis võiks häirida kaitselepinguid, NATO logistikat või rändekoostööd.

Küpros kavatseb esitada ametliku kaebuse nii Kallasele kui ka ICAO-le (Philenews). Kas sellest sünnib midagi enamat kui teadmiseks võtmine, sõltub sellest, kas mõni liikmesriik nõuab EL-i Nõukogu avaldust ja kas Ungari laseb selle läbi. EL-i „strateegilise autonoomia” eesmärk eeldab, et liit suudab oma huve kaitsta ka USA toeta. 7. juunil ei suutnud EL teha isegi avaldust oma ministrite lennukite kaitseks.