USA murdis G7 ühtsuse Vene naftas

G7 rahandusministrid ei suutnud 18.–19. mail Pariisis kokku leppida ühises vastuses Iraani-Hormuzi energiakriisile. Lõppkommünikee ei sidunud kedagi konkreetsete sammudega. Ainus tegelik otsus tuli USA-lt üksi ja ülejäänud liitlased olid sellele vastu: Washington pikendas teist korda Vene nafta sanktsioonierandit. Nafta hind on 112 dollarit barrelist. Suuremate majanduste võlakirjatootlused on kerkinud mitme aasta tippudesse. EKP kohtub 11. juunil olukorras, kus ühtki head valikut ei ole.

Pariis tõi ettevaatuse, mitte leevenduse

Kommünikee kutsus üles „tasakaalustatud kasvule ja makromajanduslikule stabiilsusele”. Tegelikkuses tähendas see: valitsused ei peaks kulutusi suurendama. Ühine joon oli fiskaalne ettevaatus, mitte majanduse ergutamine. Ei tulnud ühist naftareservide vabastamist, koordineeritud intressisuuniseid ega kriisipaketti.

Ainus tulemus tuli Washingtonist. USA pikendas Vene nafta sanktsioonierandit teist korda, kuigi oli Euroopa liitlastele varem öelnud, et seda ei korrata. Eesmärk oli selge: asendada Hormuzi väina sulgumise tõttu kadunud Iraani nafta Vene toornaftaga. Euroopa valitsused olid otsuse vastu, sest see nõrgestab sanktsioonirežiimi, mida nad on hoidnud pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Saksamaa rahandusminister Lars Klingbeil surus eraldi päevakorda: kapitaliturgude liitu, mis ühendaks Euroopa killustunud investeerimisturud ja laseks rahal lihtsamalt üle piiride liikuda, ning G7 toidukriisi tegevuskava mineraalide ja põllumajandustoodete tarneahelate kindlustamiseks. Mõlemad ettepanekud näitavad Berliini muret, et kriis ei piirdu nafta hinnaga. Sanktsioonitüli varjus need toetust ei saanud.

Prantsusmaa blokeeris arutelu Rahvusvahelise Energiaagentuuri teise strateegilise naftareservide vabastamise üle. Märtsikuine vabastus oli agentuuri 50-aastase ajaloo suurim, kuid kattis vaid osa Hormuzi kaudu kadunud mahust. Pariisi hinnangul tuleb allesjäänud varusid hoida halvemateks stsenaariumideks.

Turud andsid hinnangu juba kohtumise ajal. Saksamaa riigivõlakirjade tootlus ehk intress, millega Berliin laenab, tõusis kõrgeimale tasemele alates 2011. aastast. Jaapani 30-aastaste võlakirjade tootlus jõudis kõigi aegade tippu. Globaalne võlakirjade müük näitas vastupidist sellele stabiilsusele, mida G7 pidi näitama.

EKP raske juuni

See jätab EKP 11. juuni kohtumise eel lõksu. EKP määrab euroala 20 riigi laenuraha hinna, kuid praegune hinnasurve ei tule tavapärasest ülekuumenenud nõudlusest.

Euroala inflatsioon on kiirenenud peaaegu täielikult energia kallinemise tõttu. Kui energia ja toit välja jätta, on hinnakasv nõrgem. Majandus on samal ajal peaaegu seiskunud. Seda kombinatsiooni, kus hinnad tõusevad ja toodang ei kasva, nimetavad majandusteadlased stagflatsiooniks. Keskpankadel pole sellises olukorras puhast tööriista.

Intressitõus teeb kodulaenud ja ettevõtete laenud kallimaks. See aitab siis, kui inflatsiooni veab liiga tugev tarbimine. Hormuzi väina tarnehäiret see ei lahenda. Turud ootavad juunis endiselt intressitõusu, kuid EKP karmistaks rahapoliitikat probleemi vastu, milleni tema vahendid ei ulatu.

Kes löögi enda peale võtab

Saksamaa kärpis 2026. aasta teise kvartali kasvuprognoosi 0,3% peale. See peegeldab energiashoki mõju tööstusbaasile, mis oli nõrk juba enne uut kriisi. Keemia-, metalli- ja klaasitootjad on alates 2022. aastast vähendanud nii töökohti kui ka tootmist. Ajutine kütusemaksu langetus lõpeb juuni lõpus ning uut meedet ei ole välja kuulutatud.

Itaalia palus Euroopa Komisjonilt, et energiakulud jäetaks välja EL-i fiskaalreeglitest ehk euroala riikidele kehtivatest laenupiirangutest. Brüssel keeldus ja viitas miljarditele eurodele EL-i vahendites, mida Itaalia ei ole veel kasutanud. Kaitsekulud juba kvalifitseeruvad nende reeglite erandi alla. Energiakulud mitte. Ükski G7 riik ei toetanud Itaalia soovi laiemaks paindlikkuseks.

Komisjon avaldab uued majandusprognoosid 21. mail. Kui need kinnitavad aeglustumist, kasvab surve Brüsselile fiskaalpiiranguid lõdvendada ja EKP-le intressitõusust loobuda. Euroopa peamised majandusinstitutsioonid liiguvad praegu eri suundades: G7 rõhub kitsamale eelarvepoliitikale, turud karmistavad rahastamistingimusi ning tarnekriisi ei lahenda kumbki.