USA diislikütuse eksport jätkub, G7 lubaduse maht lahtine

Donald Trump ütles 2. oktoobril, et USA ei piira diislikütuse eksporti (The Journal). Nii jääb avatuks tarnekanal, millest Euroopa suuresti sõltub. Samal päeval lubasid G7 juhid nafta ja kütuse varusid erakorraliselt turule tuua, kuid ei öelnud, kui palju sellest moodustab diislikütus.

„Me ei kehtesta ekspordikeeldu,” ütles Trump Valges Majas ajakirjanikele (The Journal). 30. septembril oli ta öelnud, et „mõtleb sellele” (CNBC). Keeldu ei kehtestatudki: Trump taganes ähvardusest, mitte korraldusest.

Reutersi andmetel nõudsid USA ametnikud Prantsusmaalt ja Saksamaalt diislikütuse varude vabastamist, ähvardades vastasel juhul piirata USA eksporti. Euroopa kaalus vastuseks uue varude vabastamise korraldamist (SRN News). Ühe allika sõnul puudutas nõue 120 miljoni barreli Euroopa diislikütuse turuletoomist kuue kuu jooksul (MarketScreener). Selle kirjelduse põhjal paistab ekspordiähvardus survevahendina Euroopa varude kasutuselevõtuks.

Washington põhjendas survet kodumaise vajadusega. USA energiaminister Chris Wright ütles, et riik vajab enne sügisest saagikoristust ja kütteperioodi rohkem diislikütust (MarketScreener).

Mida G7 lubas ja mis jäi lahtiseks

G7 kokkuleppes pole välja toodud diislikütuse kogust, mis vastaks sellele nõudele. Juhid leppisid kokku, et nelja kuu jooksul tuuakse koordineeritult turule kuni 100 miljonit barrelit naftat ja kütuseid (Élysée). Kokkuleppest kirjutasime selle avaldamise ajal (To Brief).

Vabastamist koordineerib Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA), jõukate riikide organisatsioon, mis haldab erakorralisi naftavarusid. Juhid lubasid esimese 20 päeva jooksul turule tuua „märkimisväärse” koguse diislikütust ning leppisid kokku, et liikmed ei piira omavahelist eksporti (G7 avaldus).

Koguarvus on koos toornafta ja valmis kütused. See ei näita, kui palju kumbagi turule tuuakse, kui palju iga riik vabastab ega seda, kuhu kütus suunatakse. Eristus on tähtis, sest toornafta tuleb enne diislikütuseks saamist rafineerida. IEA hoiatas märtsis, et rafineerimisvõimsust ei saa alati toornafta pakkumisega sama kiiresti suurendada (IEA).

Osa barrelitest ei pruugi olla lisakogus. Oktoobri avaldus ei ütle, kas kogus sisaldab veel turule toomata barreleid IEA liikmete märtsis antud suuremast lubadusest (RTÉ). Näiteks Hollandi 2. oktoobri diislikütuse ja bensiini pakkumine lähtub märtsikuisest lubadusest (Hollandi valitsus). Barreli varasem turuletoomine aitab tarneid kiirendada, kuid pakkumist juurde ei lisa.

Kelle varustatus oli ohus ja kuidas turg reageeris

Euroopa ostab suure osa diislikütusest valmiskujul. 2026. aasta esimesel poolel katsid impordid 46% Euroopa nõudlusest ning USA andis 40% sellest impordist (BNP Paribas). USA ekspordi peatumisel oleksid veoettevõtted, põllumehed, ehitajad ja diiselautode juhid pidanud konkureerima teiste rafineerimistehaste toodangu pärast.

Kauplejad reageerisid kiiresti. Euroopa diislikütuse futuurid ehk hilisemaks tarneks sõlmitavad kütuselepingud langesid 2. oktoobril läbirääkimiste käigus umbes 83 dollarit tonni kohta ehk 5,75% (The Jakarta Post). Varude vabastamise uudis ja Trumpi taganemine tulid samal ajal, mistõttu ei saa hinnalangust nende vahel jagada. See näitab turu kergendust ähvarduse taandumise üle; tegeliku keelu mõju jäi mõõtmata.

Tanklahinnad muutuvad aeglasemalt. Futuurihinna ja tanklas müüdava liitri vahele jäävad maksud, veokulud, jaemüüjate marginaalid ning varasema hinnaga ostetud kütus. Euroopa Komisjoni hinnangul on EL-i diislikütuse varustatus stabiilne, kuid pingelisel maailmaturul püsivad hinnad kõrged (Euroopa Komisjon). Diislikütuse kasutajate probleem on seega hind, mitte kütuse puudumine.

Praegu saab kindlalt öelda, et USA jätkab diislikütuse eksporti. See on Euroopa jaoks mõõdetav võit, kuid G7 varudest turule tuleva lisadiislikütuse kogus pole teada. Kuni liikmesriikide valitsused ei avalda, kui palju barreleid on lisakogus ja kui palju neist sisaldab diislikütust, ei saa auto- ja veokijuhid hinnata, kui palju kokkulepe nende kütusekulu vähendab.