Taani valitsuskriisis otsib USA erisaadik Jeff Landry Gröönimaal suveräänseid sõjaväebaase

Trumpi Gröönimaa erisaadik Jeff Landry saabus 17. mail Nuuki ette teatamata, kaks päeva enne ärikonverentsi, millel osalemine oli tema visiidi ametlik põhjus. Ta jõudis Gröönimaale hetkel, kui Taanil puudub toimiv valitsus, Gröönimaal puudub välisinvesteeringute kontrolli seadus ning Euroopa püüab kindlustada ligipääsu maavaradele enne Washingtoni.

Landry visiit kasutab ära institutsioonide vahele tekkinud tühimiku. Gröönimaal leidub 25 EL-i 34 kriitiliseks määratud mineraalist ning suurimad haruldaste muldmetallide varud väljaspool Hiinat. Praegu ei kaitse neid ressursse investeeringute sõelumise mehhanism, mis annaks Nuukile õiguse strateegilisi tehinguid peatada.

Tühimik, kuhu Landry astus

Taanil pole üle seitsme nädala olnud toimivat täitevvõimu. Pärast seda, kui Mette Frederiksen ei suutnud koalitsiooni moodustada, sai Troels Lund Poulsen 11. mail 14-päevase tähtajaga kuningliku ülesande uue valitsuse moodustamise võimalusi uurida. Future Greenlandi konverentsile ei tulnud ühtegi Taani ministrit; kohal oli ainult Arktika suursaadik. Kopenhaageni poliitiline halvatus tähendab, et Gröönimaa peaminister Jens-Frederik Nielsen peab Washingtoniga suuresti üksi rääkima.

Nielseni lähtekoht on selge, aga tema manöövriruum piiratud. „Me ei ole müügiks. Meid ei saa võtta,” ütles ta 12. mail Copenhagen Democracy Summitil. Ta välistas territoriaalse järeleandmise ja ütles, et ei loovuta „mitte postmargi suurustki tükki”, kuid kinnitas, et USA sõjalise kohalolu laiendamine on „osa aruteludest”. Tegelik surve tekibki nende kahe positsiooni vahele: suveräänsuse üleandmine lükatakse tagasi, kuid sõjalise kohalolu kasv jääb lauale.

Mida Washington tegelikult tahab

USA ettepanek on liikunud Trumpi varasemast annekteerimisretoorikast õiguslikult täpsema mudeli poole. Washington tahab kolme uut sõjaväebaasi Narsarsuaqisse, Kangerlussuaqi ja kolmandasse seni avalikustamata kohta. Kõigile neile soovitakse USA suveräänse territooriumi staatust. See tähendaks Ameerika enklaave, kus Taani ja Gröönimaa õigus ei kehtiks, ning meenutaks pigem Briti suveräänseid baasialasid Küprosel kui tavapäraseid USA baasileppeid Saksamaal või Jaapanis.

Selline kokkulepe eeldaks kas Taani põhiseaduse muutmist või Gröönimaa iseseisvumist, millele järgneks territooriumi üleandmine. Õigusteadlased peavad mõlemat teed kehtiva õiguse järgi väga keeruliseks. Nõudmisel on siiski läbirääkimisväärtus: kui Washington küsib suveräänset territooriumi, saab kõike sellest väiksemat esitada mõistliku kompromissina.

Euroopa paralleelne kiirendus

Samal ajal kui Landry rääkis „kaubandusmissioonist”, olid Euroopa valitsused juba liikumas. Prantsusmaa kaubandusminister Nicolas Forissier saabus kaks päeva varem, et allkirjastada kestliku kaevandamise koostöödeklaratsioon. Prantsusmaa geoloogiateenistus rahastab Gröönimaa maapõue satelliitkaardistamist.

Saksamaa käitumine näitas ettevaatlikku arvestust. Kantsler Merz rääkis Trumpiga 15. mail eraviisiliselt ja hoidus avalikust vastasseisust, kuid saatis neli Eurofighterit Arktikasse solidaarsusmärgina Taanile. Nähtav signaal oli sõjaline, mitte diplomaatiline. Soome saatis kaks sideohvitseri; välisministeerium nimetas seda algul „arusaamatuseks”, kuid kinnitas hiljem, et samm oli teadlik.

NATO veebruaris peasekretär Rutte juhtimisel käivitatud operatsioon Arctic Sentry annab sellele mitmepoolse raami. Rutte sõnastas seose otse: „Minu vestlustest Ameerika presidendiga kasvas üks töösuund nüüd Arctic Sentryks.” Operatsioon allutab Arktika sõjalise tegevuse Joint Force Command Norfolki juhtimisele. See on USA väejuhatus, mis annab Washingtonile operatiivse eelise alliansi struktuuri kaudu, mitte suveräänsusnõude abil.

Lukuta uks

EL-i kriitiliste toorainete määrus, mis seab siduvad 2030. aasta kaevandamis- ja ringlussevõtueesmärgid, ning RESourceEU kava näevad 2026. aastaks ette 3 mld € rahastust. Gröönimaa investeeringute kontrolli seadus, mis lubaks Nuuki valitsusel strateegiliste sektorite ülevõtmisi blokeerida, võeti aga kevadisest parlamendi päevakorrast maha ja lükati sügisesse. Seni puudub, nagu Nielsen ise möönis, õiguslik mehhanism, millega tuvastada või peatada Washingtoni huvides tegutsevaid ostjaid.

Kanada-Norra konsortsium on juba saanud maavarade õigused Gröönimaa Quanefieldi koridoris ilma sellise kontrollita. Euroopa Kontrollikoda hoiatas veebruaris, et EL ei täida tõenäoliselt oma 2030. aasta kaevandamiseesmärke. Gröönimaa maavarade pärast käiv võistlus näitab, kui erineva kiirusega liiguvad institutsioonid ja poliitiline tegelikkus. Washington tegutseb päevadega. Euroopa planeerib aastatega.