USA poolitab NATO strateegiliste pommitajate lubadused

USA sõjaline taandumine Euroopast liigub liitlaste jaoks oodatust kiiremini. Kõige suuremad kärped puudutavad seejuures valdkonda, mida Kongressi seatud kaitsepiirangud ei kata: Washington vähendab NATO kriisiplaanidesse lubatud jõude. Strateegiliste pommitajate arv väheneb poole võrra, hävitajaid kärbitakse kolmandiku võrra ja allveelaevade panus langeb nulli. Need otsused tehakse täitevvõimu tasandil ega vaja Kongressi hääletust. Euroopa pealinnad peavad nüüd täitma lüngad, mille sulgemine enne 2029. aastat pole realistlik.

Kaks kanalit, üks kaitseta

Euroopa ametnike mure mõistmiseks tuleb eristada kahte USA sõjalise kohaloleku kihti. Esimene on Euroopas füüsiliselt paiknev vägi, praegu umbes 80 000 sõdurit. USA Kongress pani NDAA-sse, iga-aastasesse kaitsevolituste seadusesse, paragrahvi 1249 kaudu alampiiri 76 000 sõdurit. Kui Pentagon tahab sellest allapoole minna, peab ta Kongressile kinnitama, et kärped ei kahjusta liitlaste julgeolekut. See kontrollimehhanism saab tavaliselt kõige rohkem tähelepanu.

Suurem kaal on aga NATO väemudelil. See kirjeldab, milliseid üksusi iga liitlane lubab kriisi korral välja panna: jõud, mis liiguvad kodubaasidest 10, 30 või 180 päeva jooksul. Need lubadused kuuluvad USA presidendi ja Pentagoni otsustusruumi. Seadus neid ei piira. Kui Pentagoni esindaja Alexander Velez-Green teavitas 22. mail NATO ametnikke, puudutasid kärped just seda kategooriat: pommitajaid poole vähem, hävitajaid kolmandiku võrra vähem, allveelaevu null, vähem tankereid ja hävitajaid (CDE News). Pentagon kinnitas arvud, kuid ei andnud ajakava.

30. mail kirjutas Welt am Sonntag, et vägede vähendamine liigub kiiremini, kui varem Euroopa valitsustele öeldi, ja ilma üleminekuajata, millega nad olid arvestanud. NATO diplomaat ütles Reutersile, et tempo „sõltub teiste suutlikkusest tulla asemele alternatiividega”, lisades, et „isegi USAs pole kõik veel lõplikult otsustatud”.

Raha üksi lünka ei sulge

Euroopa peab asendama võimeid, mille maht ületab nii praegused kaitse-eelarved kui ka tööstuse tootmisvõime. IISS hindas 2025. aastal, et USA tavavõimete kordamine euroatlantilises ruumis maksaks $226–344 miljardit üksnes platvormide eest ja ligi $1 triljon 25 aasta jooksul. Kieli instituudi 2026. aasta mai hinnangul nõuab sisuline, mitte täielik autonoomia umbes 50 miljardit eurot aastas kümne aasta jooksul. Ainuüksi hävitajate puudujääk tähendab 350–400 lisalahingulennukit, mida Euroopa tehased ei suuda enne 2030. aastate keskpaika tarnida.

Euroopa pealinnad kohanevad eri moel. Prantsusmaa laiendab oma tuumavarju raamistikuga, mida Pariis nimetab „dissuasion avancée’ks” ehk ettepoole nihutatud heidutuseks. Partnerid saavad Prantsuse tuumagarantii kaitse alla, kuid neil pole ühist kontrolli tuumarelva kasutamise otsuse üle. 27. mail sai Norrast Narviki kokkuleppe kaudu üheksas riik, mis selle raamistikuga liitus. Tavavägede poolel võtavad Saksamaa ja Holland oma ühise 1. Saksa-Hollandi korpuse kaudu juhtvastutuse Eesti ja Läti kaitsmisel. See tähendab Balti kaitse juhtimise otsest liikumist Washingtonist Euroopa kätte.

Aken 2027–2029

Mõlemad sammud näitavad sama probleemi: ajastus ei klapi. Poola peastaabi ülem kinnitas, et riik töötab oma kaugmaa täppislöögivõime kallal, kuid esimesi tulemusi tuleb oodata „vähemalt kaks aastat”. EL-i Julgeoleku-uuringute Instituut hoiatab, et Saksamaale kavandatud Tomahawki rakettide paigutamise tühistamine „eemaldab Euroopa heidutusest olulise komponendi” just „sõjalise ülemineku aastatel”. Carnegie Endowment märgib, et Balti riigid kardavad USA taandumist enne, kui Euroopa suudab oma kaitselüngad täita.

Hinnangud koonduvad samale haavatavale ajale: 2027–2029. Selleks ajaks hakkavad USA kärped kõige tugevamalt mõjuma, kuid Euroopa asendusvõimed on endiselt aastate kaugusel. Järgmine proovikivi tuleb juuni alguses NATO Force Sourcing Conference’il, kus Euroopa riigid peavad ütlema, milliseid Ameerika jäetud lünki nad täidavad. Washingtoni seatud järjekord paneb liitlased valiku ette: kas lubada avalikult sulgeda lünki, mida nad veel sulgeda ei suuda, või minna juulis Ankara tippkohtumisele tühjade kätega.