USA viib 8 NATO tankerlennukit Euroopast ära

NATO probleem ei ole ainult sõdurite või tankide arv. Sama tähtsad on süsteemid, mis muudavad väed kasutatavaks: tankimine õhus, luure, juhtimine ja side.

Ühendriigid on teatanud Euroopa liitlastele, et kavatseb vähendada NATO käsutusse antud hävitajate arvu Euroopas umbes kolmandiku võrra, kärpida mereluurelennukite arvu 26-lt 15-le ning viia alliansi kasutusest ära kõik kaheksa õhus tankimise lennukit (Boston Globe, Rzeczpospolita). Mujale suunataks ka lennukikandja, raketiallveelaev ja osa pommitajate võimest. Need arvud pärinevad meediaväljaannete teadetest, mitte NATO ametlikust dokumendist (Le Figaro). Kuid kirjeldatud kärbe puudutab just tugivõimeid, mille najal sõjaline tehnika muutub tegelikuks operatsioonivõimeks.

Hävitajad, mis ei sõdi üksi

Poola näitab vastuolu kõige selgemalt. Varssavi ostab 32 F-35 hävitajat, mille tarned peaksid kestma 2029. aastani. Tugipakett katab logistika, varuosad ja IT-taristu 2030. aastani (Breaking Defense, Army Recognition). F-35 vajab aga tegevusulatuse hoidmiseks õhutankureid, olukorrateadlikkuseks seirelennukeid ning teiste väeliikidega koordineerimiseks operatsioonipiirkonna juhtimistaristut. Poola kogub tipptasemel platvorme ajal, kui Ameerika ökosüsteem nende ümber hõreneb.

Leedu loeb sama kärbet eelkõige abivägede saabumise kiiruse kaudu. Vähem õhutankureid ja seirelennukeid tähendab idatiival lühemat tegevusulatust ja nõrgemat avastamisvõimet (Lrytas). Vilnius vastab umbes 800 mln € lisarahastusega õhukaitsele ning kolmeaastase integreeritud õhuruumiplaaniga (Lrytas). See katab esimese kihi: riikliku kaitse droonide ja rakettide vastu. See ei asenda õhutankureid, ISR-võimet ehk luuret, seiret ja vaatlust ega juhtimisarhitektuuri, mis võimaldab NATO-l tegutseda kogu tiiva ulatuses ühendatud süsteemina.

Rumeenia näeb puudujääki kohe

Rumeenia jaoks on probleem juba praktiline. Pärast drooniintsidente Doonau ja Musta mere ranniku lähedal palus Bukarest NATO-lt madallennuradareid, püüdurrakette ja droonitõrjesüsteeme (RRI, Curs de Guvernare). NATO kordas, et kaitseb iga sentimeetrit liitlaste territooriumist. Rumeenia lahkus kohtumistelt endiselt varustust küsides.

Seisaku põhjus on Euroopa raha ja operatiivse otsustusõiguse lahknevus. Brüssel saab rahastada relvastuse hankeid selliste instrumentide kaudu nagu SAFE, EL-i uus kaitsekulutuste rahastusvahend (European Commission, European Parliament). Euroopa Komisjon ei määra aga radarilennukeid missioonidele. Seda teevad riikide pealinnad ja NATO väejuhatus. Ühelgi EL-i institutsioonil ei ole volitust luua sõjalist asendusvõimet, kui liitlane oma vahendid välja viib (EDA). Euroopa võib kulutusi suurendada ja samal ajal jääda hätta Ameerika seire-, tankimis- ja juhtimisvõime asendamisega.

Kell käib kiiremini kui plaan

Prantsusmaa kasutab USA kärpeplaani argumendina strateegilise autonoomia kasuks. Prantsuse ja rahvusvahelised analüüsid nimetavad Euroopa kõige hapramateks võimeteks just neid, mida on kõige raskem kiiresti ehitada: seire, õhus tankimine, juhtimine, õhutransport ja maapealne õhukaitse (Ifri, Atlantic Council). Nende loomine võtab aastaid, kuid kärped toimuvad praegu.

Avalikkus ei ole näinud dokumenti, mille järgi saaks hinnata, kas liitlaste rahustavad sõnumid on sisuliselt kaetud. Selleks oleks vaja võimepõhist asenduskalendrit: milline USA vahend lahkub, milline NATO plaan sellele tugines, milline Euroopa liitlane suudab selle asendada ja millal. CSIS hoiatab, et Euroopa vajab kiiret õhukaitseprogrammi, sest püüdurrakettide varud ei ole piisavad (CSIS). EUISS leiab, et Euroopa vajab konkreetset üleminekuplaani, mitte poliitilist kohanemist Washingtoniga (EUISS).

NATO rõhutab, et on koostanud kõige põhjalikumad kaitseplaanid pärast külma sõja lõppu (NATO). Salastatud tasandil võib see nii olla. Avalik küsimus on kitsam: kas Euroopa tugisüsteemid jõuavad kohale enne, kui kaovad Ameerika eeldused, millele senised plaanid rajati. Puudujäägi tunnistamine ei too 2029. aastaks lennuväljale kaheksat uut õhutankurit.