USA ajutine lisatoll muutub püsivaks

USA kaubanduspoliitika on Euroopa eksportijatele muutunud halvasti prognoositavaks. 24. juulil aegub ajutine 10% lisatoll enamikule impordikaupadele, sest selle õiguslik alus lubab presidendil sellist tollimeedet kasutada kuni 150 päeva (19 U.S.C. § 2132). Toll ei kao siiski ära. Washington peab selle säilitamiseks kasutama teist seadust ning uued alused võivad kehtida kauem ja üksteisega kattuda.

Kes tegelikult maksab

Enne tollikulu suuruse hindamist tuleb vaadata, kelle kanda see jääb. Saksa väliskaubanduskodade võrgustiku AHK uuringu järgi võtavad USA ostjad enda kanda üle 70% Saksa kaupade tollikulust. Kieli instituudi hinnangul maksab ülejäänud osa Saksamaale umbes 0,15% SKP-st ehk ligi 6,5 mld € (aktiv-online). Toll ei ole seega lihtsalt Euroopa arve. Suure osa maksavad kinni USA importijad ja tarbijad.

Riiklikud koondnäitajad peidavad aga ära, kuhu surve tegelikult langeb. Iirimaa kaupade eksport USAsse vähenes 2026. aasta mais aastaga 56%, 4,7 mld € tasemele, ravimitööstuse eksport kukkus ligi 59% (Irish Examiner, CSO). Esmapilgul näib see šokina, kuid Iiri kaubandusstatistika on eripärane: rahvusvahelised kontsernid kajastavad suure väärtusega ravimitarned Iiri tütarfirmade kaudu ning üksikute saadetiste ajastus võib numbrid järsult üles või alla liigutada. Iirimaa tööandjate ühenduse Ibeci andmetel kasvas eksport USAsse 2024. aasta jaanuarist aprillini 22 mld € tasemelt 2025. aasta samal perioodil 60 mld €-ni ning kukkus 2026. aastal 17 mld €-ni (The Irish Times).

Itaalia näitab, kuidas sektorikahjud võivad kogupildis kaduma minna. Itaalia kogueksport USAsse kasvas 2026. aasta alguses endiselt 3,7% (Assolombarda/ICE). Samal ajal vähenes veinieksport umbes 15% ja keskmine hind 10%: tootjad kärpisid oma marginaale, et hoida USA kliente (Borsa Italiana/Teleborsa). Mööblieksport langes 16,6%, tekstiilieksport 5,6% (Il Messaggero). Koondnäitaja püsis plussis vaid seetõttu, et ravimitööstuse eksport kasvas 54,1% (Il Foglio).

Õiguslik alus liigub pidevalt

Eksportijate jaoks on suurem probleem USA kaubandusrežiim, mis vahetab järjest õiguslikke tööriistu. Ülemkohus tühistas 2026. aasta veebruaris riikliku eriolukorra seaduse kasutamise tollide kehtestamiseks. Valitsus liikus seejärel Section 122 juurde, mis annab ajutise volituse impordi lisamaksustamiseks. Mais otsustas kaubanduskohus, et ka see kasutus oli õigusvastane, kuid kohtuotsuse mõju piirdus hagi esitanud ettevõtetega (Northeastern University, BDO).

Washington ehitab juba püsivamaid kanaleid. USA kaubandusesindaja algatas Section 301 uurimised, mis lubavad kehtestada tollid pärast ebaausa väliskaubanduspraktika tuvastamist. Uurimised hõlmavad 16 majandust, sealhulgas EL-i, ning kavandatud tollimäärad on 10–12,5% (Mayer Brown, National Law Review). Erinevalt aeguvast lisatollist ei ole neil tollidel sisseehitatud lõpptähtaega. Juunikuine EL-i ja USA kokkulepe seadis enamikule Euroopa ekspordile 15% ülempiiri, kuid üks kaup võib näida selle alla kuuluvat ja saada sellele lisaks eraldi terase- või autotolli (Euronews). Saksamaa kaubandusagentuur hoiatas ettevõtteid, et iga USA-sse mineva saadetise puhul tuleb üle kontrollida tooteklassifikatsioon, erandid ja dokumendid (GTAI).

Vaiksemad kaotajad asuvad tarneahelas kaugemal. Slovakkias on Volkswagen Bratislava toodangust USAsse minev osa langenud alla 15% (Denník E). Suurem risk ei ole ainult tänane müügimaht, vaid see, kuidas tollide ebakindlus mõjutab emafirma otsust, kuhu järgmine mudel tootmisse anda. Slovakkia ajakirjandus kirjutas murest, et Porsche Cayenne’i tootmine võib Bratislavast lahkuda ja see puudutaks sadu tarnijaid, kuigi Volkswagen ei ole üleviimist kinnitanud (Pravda). Sama loogika kehtib Kesk-Euroopas laiemalt: Poola, Tšehhi ja Austria allhankijad sõltuvad otsustest, mis tehakse Wolfsburgis või Münchenis.

Euroopa eksportijate jaoks on sellest kujunemas püsiv seisund. Võitjad on Valge Maja, kellele jääb survevahend, ja ettevõtted, kelle tootmine asub juba USAs. Kaotajad on väikese marginaaliga tootjad, ühe kliendi külge seotud väikefirmad ning traditsioonilised sektorid, nagu vein, toit ja mööbel, kus USA ostjad saavad lihtsalt oodata. Kaubandusstatistika ei näita alguses kõige olulisemat kulu: investeeringuid, mis liiguvad vaikselt USA turule lähemale, sest ükski finantsjuht ei taha teha plaane reeglite järgi, mis kirjutatakse ümber iga 150 päeva järel.