USA kaalub NATO tugilennukite kärpeid

NATO idatiiva kaitses on kiht, mis jääb baasifotodelt välja: hävitajad, õhutankurid, seirelennukid ja mereväevõimed, mida Washington saab vajaduse korral mujale suunata. Euroopa väljaannete teatel kaalub USA osa sellest paketist vähendada. Sõdurite arv näitab vaid nähtavat poolt; NATO sõjaplaanid sõltuvad ka Ameerika tehnikast, mida Euroopa kiiresti ei asenda.

Need võimed on poliitiliselt ebamugavas kohas. NATO saab nendega arvestada, kuid USA otsustab, kas ja millal need kriisis kasutada antakse. Washingtonil on põhjendatud argument, et Euroopa peab kandma suuremat osa koormast, eriti ajal, mil EL püüab SAFE rahastusvahendiga kiirendada ühist kaitsehankeid. SAFE on kaitsehangete laenuskeem. Sõjaline puudujääk on aga vahetum: Euroopal napib lennukeid, mis hoiavad hävitajaid õhus, sensoreid, mis annavad juhtidele pildi vastase liikumisest, ja mereväevõimeid, mis jälgivad vaidlusaluseid merialasid.

Kriisipakett loeb rohkem kui baasifoto

Võimalikud kärped on seni ajakirjanduslik info, mitte avalikud USA või NATO korraldused. Need väärivad tähelepanu, sest puudutavad nappi tehnikat. Hävitajad paistavad välja. Õhutankurid ja seirelennukid on vaiksem osa masinavärgist, mis teeb üksuste kohalolekust kestva operatsiooni.

USA sõdurite võõrustamine ei taga veel tugevat kriisipaketti. Poola näitab seda pinget hästi: baasidel on poliitiline ja heidutuslik väärtus, kuid need ei anna iseenesest õhutankimist, luuret, seiret ega eelhoiatust. Viimane tähendab sensoreid ja analüüsi, mille põhjal komandörid saavad enne vastuse valimist aru, mis tegelikult toimub.

Balti riigid tunneksid sellist lünka kiiresti. NATO kirjeldab Balti õhuturvet rahuaja rotatsioonina, sest Eestil, Lätil ja Leedul pole püsivaid hävitajaflotte. Kriisis vajaks sama ülesanne rohkem hävitajaid, õhus kättesaadavat kütust, õhukaitse sidusust, mereseiret ja töökindlat juhtimist. Kui USA tugi väheneb, muutub üleminek patrullimiselt kaitsele raskemaks.

Euroopa ehitab, aga aeglaselt

Euroopa on edasi liikunud. Rahvusvaheline õhutankerite laevastik jõudis 2024. aastal kümne lennukini. NATO AWACS-lennukid, mille pardal on radarid ja juhtimismeeskonnad, annavad liitlastele ühise õhupildi. Prantsusmaa 2022. aasta strateegiline ülevaade sõnastas sama sõltuvuse poliitiliselt, rõhutades vajadust suurema Euroopa tegevusruumi järele.

Põhiprobleem on tempo. Bruegeli hinnang Euroopa kaitsevajadustele näitab, kui tugevalt sõltub mandri kaitse endiselt Ameerika kõrgema taseme tugivõimetest. Prantsusmaa suudab välja panna arvestatavaid üksusi ja tal on tuumaheidutus. Ta ei asenda USA mõõtkavas õhutankureid, kaugseiresensoreid, merepatrull-lennukeid, lennukikandjaid ega allveelaevu.

Saksamaa kannab teist osa kilbist. Selle Operationsplan Deutschland keskendub teedele, raudteele, sadamatele, kütusele, lubadele ja koondamisaladele, mille kaudu liitlasväed liiguvad üle Saksamaa ida suunas. See töö on oluline, sest Saksamaa on tugevdamiskoridor idatiivale. Kiirem koridor jätab komandörid siiski haavatavaks, kui selle kaudu saabuvatel üksustel on vähem silmi ja lühem tegutsemisraadius.

Must meri näitab sama nõrkust teravamalt. Rumeenia meedia on drooniintsidentide järel keskendunud madallennuradaritele, õhuturbele, droonivastastele sensoritele ja eelhoiatusele. Curs de Guvernare ja Digi24 on kirjeldanud Bukaresti palveid saada liitlastelt rohkem tuge. Nõrgema seire vahetu hind on ebaselgem vastutus ja lühem hoiatusaeg. See loeb olukorras, kus piiri ületav droon võib korraga muutuda sõjaliseks probleemiks ja poliitiliseks vaidluseks.

Soome näide teeb pildi veel selgemaks, sest Soome alustab tugevamalt positsioonilt. Tal on tõsiseltvõetav õhuvägi, kuid põhjamaine geograafia väärtustab endiselt õhutankureid, kaugmaa radareid, merepatrulli ja ühist eelhoiatust. Kui Soome näeb seal lünka, on Balti riikide versioon samast probleemist karmim.

Aken kitseneb

Esimene ebakindlus puudutab fakte. Washington ja NATO ei ole avalikult kinnitanud võimalike kärbete täielikku nimekirja, mistõttu ei saa neid käsitleda lõplike korraldustena. Praktiline test on see, kas liitlased saavad asenduslubadusi: rohkem Euroopa õhutankureid, rohkem seirelennukeid, rohkem merepatrulli, tugevamad õhukaitseühendused ja selgemad eeldused selle kohta, mida USA kriisis kasutada annab.

Sügavam küsimus on ajastus. Kaitsekulude lubadused ja EL-i hankevahendid muudavad Euroopa jõustruktuuri aastatega, mitte kriisi esimestel päevadel. NATO idatiib võib nõrgeneda kõigepealt just tugikihis, mis lubab eesliinil vastu pidada. Sõdurid baasides jäävad nähtavaks. Puuduvad lennukid võivad kaaluda rohkem.