Vucic lahkub, Serbia läheb erakorralistele valimistele

Aleksandar Vučić ütles 27. juunil toetajatele, et lahkub lähinädalatel Serbia presidendi ametist ja kuulutab välja varased valimised. Kuupäeva ta ei nimetanud. Samas kõnes lubas ta aidata oma Serbia Progressiivsel Parteil võita varasemast veenvamalt (Euronews, Al Jazeera). Euroopa väljaannete skepsis tuleneb just sellest kombinatsioonist: Vučić lubab ametist lahkuda, kuid tahab säilitada parteimasina kontrolli.

Protestid ei vaibu

Vučići sellesse seisu viinud protestid on Serbia suurimad pärast Slobodan Miloševići kukutamist 2000. aastal. Need algasid pärast seda, kui 2024. aasta novembris varises Novi Sadis raudteejaama varikatus ja hukkus 16 inimest. Vastutuse nõudmisest kasvas välja püsiv surve Vučići tagasiastumiseks ja vabade valimiste korraldamiseks (RFE/RL, Internazionale/Reuters). Päev pärast teadet kogunesid meeleavaldajad uuesti. Nad tõlgendasid Vučići sammu manöövrina, mitte järeleandmisena (Al Jazeera).

Ametinimetus muutub, võimuvõrk jääb

Analüütikute ja piirkondliku meedia kirjeldatud stsenaarium on sirgjooneline. Vučić lahkub presidendi kohalt, paneb sinna lojaalse inimese ja naaseb peaministri või parteijuhina. Ametinimetus vahetub, kuid inimesed ja institutsioonid, millele tema võim toetub, jäävad paika. Horvaatia, Ungari ja Rumeenia väljaanded jõudsid eraldi sama järelduseni (tportal, 444, Adevarul). Saksamaa Zeit nimetas sammu otse taktikaliseks (Zeit).

Selle vahetuse mõju sõltub sellest, kas varased valimised on päriselt konkurentsivõimelised. Senine pilt ei anna selleks palju alust. PACE ehk Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, mis jälgib demokraatlike standardite täitmist, on viidanud kohtuvõimu sõltumatust ähvardavatele riskidele, sõnavabaduse piirangutele, ajakirjanike ründamisele ja ülemäärase jõu kasutamisele meeleavaldajate vastu (EU Alive). ODIHR-il ehk OSCE valimisvaatlusasutusel oli 2026. aasta juuni seisuga Serbia valimisseaduse kohta endiselt täitmata soovitusi (ODIHR). Kui meediaregulaator ei toimi ja valijate nimekirju ei korrastata, jääb kampaaniakajastus nõrgalt kontrollituks ning valimistingimused soosivad võimulolijaid. Sellistes oludes peetud varased valimised ei ole automaatselt ausad valimised.

Mida Brüssel nõuab ja mida ta sundida ei saa

Serbia on olnud EL-i kandidaatriik alates 2012. aastast, kuid ei ole avanud uut läbirääkimispeatükki alates 2021. aastast. Seisak ei ole tehniline, vaid poliitiline. Euroopa Parlament teatas juunis, et liitumisprotsess saab edasi liikuda ainult siis, kui Serbia näitab mõõdetavat edu õigusriigi, vabade valimiste, kohtuvõimu sõltumatuse ja meediavabaduse vallas (European Parliament). Liitumine eeldab ka Serbia välispoliitika kooskõlla viimist EL-iga, sealhulgas Venemaa-vastaste sanktsioonidega, ning suhete normaliseerimist Kosovoga. Carnegie Europe’i hinnangul ei ole kolm aastat pärast Ohridi kokkulepet, millega EL püüdis Belgradi ja Priština suhteid lahendada, mõlemad pooled täielikult rakendanud ühtegi selle artiklit (Carnegie Europe).

EL-i valikuruum on kitsas. Kui Brüssel lepib kosmeetilise ametivahetusega, nõrgestab ta oma lubadust hinnata kandidaatriike tegelike reformide, mitte formaalsete žestide järgi. Kui surve kasvab ilma usutava liikmelisusrajata, annab EL ruumi konkurentidele, kes Belgradis juba mõju kasvatavad. Pärast Vučići 2026. aasta maikuist Pekingi-visiiti teatati enam kui 20 uuest kahepoolsest leppest (Eurasia Review). Ungari teeb pildi keerulisemaks: Budapest käsitleb Serbiat strateegilise partnerina ja kasutab samal ajal Balkani „õigluse” argumente teiste kandidaatriikide edenemise pidurdamiseks (Euronews).

Kõik, mis annaks Vučići teatele tegeliku sisu, on endiselt lahtine: tagasiastumise kuupäev, valimiste kuupäev, meediaregulaatori uuendamine, meeleavaldajate kohtlemine kampaania ajal ja rahvusvaheliste vaatlejate täielik ligipääs. Vučić on survele reageerinud. Kas ta loovutab ka võimu, sellele püüavad vastata Serbia tudengid, Euroopa institutsioonid ja Belgradi geopoliitilised kosilased igaüks oma huvidest lähtudes.