Varssavi hoiatab Putinit piiriproovide eest

„Me teame, mida te plaanite. Ärge tehke seda.” Poola välisminister Radosław Sikorski pöördus enne selle nädala NATO tippkohtumist Ankaras Vladimir Putini poole nimepidi ja nimetas võimalikku relvastatud provokatsiooni alliansi territooriumi vastu „suureks hoolimatuseks ja hulluseks” (RMF24). Tema kõrval seisis kaitseminister Władysław Kosiniak-Kamysz. Varssavi ei kirjeldanud hirmu, vaid näitas kaamerate ees heidutust. Taustal olid teated, et USA oli hoiatanud Poolat võimaliku Venemaa relvastatud provokatsiooni eest Poola pinnal (BBC).

USA hoiatuse sisu ei ole avalikult kinnitatud. Ükski nimega Ameerika ametnik, avaldatud luurehinnang ega NATO dokument ei ole kinnitanud selle täpset sisu, ajastust ega kindlusastet (BBC). Ungari väljaanded, mis loo üles võtsid, tuginesid Poola ja Briti kajastustele, mitte Ameerika allikale (Telex). Poola ministrite hoiatus on avalik fakt. Selle taga olev luureinfo ei ole.

Milline Venemaa provokatsioon tegelikult välja näeks

Keegi ei räägi tankirünnakust. Saksa meedia kirjeldas Poola muret „roheliste mehikeste”, piiratud katsete ja NATO reageerimiskiiruse sihitud kompamise kaudu (Spiegel). Leedu analüütikud tegid sama eristuse: suure rünnaku tõenäosus on väike, kuid surve- ja testimisoperatsioonide risk on suur (LRT). See võib tähendada sabotaaži, droone, lavastatud piirintsidente või GPS-signaali segamist. Piisavalt tõsine, et hirmutada. Piisavalt hägune, et NATO vastust aeglustada.

Hägusus ongi sellise operatsiooni peamine vahend. NATO 5. artikkel, mille järgi rünnak ühe liitlase vastu on rünnak kõigi vastu, kõlab automaatsena, kuid ei ole seda. Iga liitlane otsustab ise, milliseid samme astuda, ning ühine vastus eeldab poliitilist kokkulepet Põhja-Atlandi Nõukogus, NATO kõrgeimas otsustusorganis (North Atlantic Treaty). NATO 2024. aasta Washingtoni tippkohtumise deklaratsioon tunnistas, et hübriidrünnakud võivad jõuda 5. artikli läveni, kuid jättis otsustamise juhtumipõhiseks (Washington Summit Declaration). Tahtlikult segane intsident sunniks liitlasi kõigepealt vaidlema, mis juhtus, kes seda tegi ja kui tõsine see oli.

Putin ei pea NATO-t sõjaliselt võitma. Talle piisab, kui liitlased kulutavad esimesed tunnid vaidlusele.

Saksamaa kiiruseprobleem

Kui provokatsioon tabaks Poolat või Balti riike, jookseks sõjaline vastus suuresti läbi Saksamaa. Saksamaal asuvad olulised USA ja NATO õhu- ning logistikabaasid, Saksamaa juhib koos Hollandiga uut ühistaapi Eesti ja Läti kaitseks ning rajab Leetu alalise brigaadi (Süddeutsche Zeitung, NATO peasekretär Rutte). Saksamaa riigikaitseplaan Operationsplan Deutschland peab kriisis andma sõjalisele liikumisele tsiviiltaristu ees eelisõiguse (OPLAN Deutschland).

Plaan on olemas. Avalikest dokumentidest ei selgu aga, kas valitsused on ette kokku leppinud load, mis halli tsooni intsidendi puhul otsustaksid kiiruse: liitlaste üksuste liikumine Saksa raudteevõrgus, sisepiiride ületamine tolliviivituseta, tuvastamata droonide tõrjumine Saksa õhuruumis (Zeit). Kui tugevdused, käsuahelad ja transiidiload liiguvad aeglaselt, võib Moskva test õnnestuda ka siis, kui kõik liitlased hiljem lepingu üle kinnitavad.

Kus konsensus võib pidurduda

Ungari ja Slovakkia ei keeldu NATO kohustustest. Nende roll on peenem: sisepoliitika võib muuta varase kokkuleppe raskemaks. Ungari parempoolsed väljaanded kujutasid Poola hoiatusi hirmutamisena ja vastandasid neid rahulikumatele Soome hinnangutele (KarpátHír). Slovakkia peaminister Robert Fico eristab kollektiivkaitse kohustusi Ukraina toetamisest ning keeldub liitumast NATO rahastamismehhanismidega Kiievi relvastamiseks (Aktuality.sk).

Kumbki valitsus ei ole loobunud lepingulistest kohustustest. Ent segase intsidendi esimestel tundidel piisab Moskvale viivitusest: üks liitlane nimetab toimunut julgeolekukriisiks, teine paanikaks.

Mis jääb lahtiseks

Selle nädala heidutussõnumi usutavust määravad kaks küsimust. Esiteks: kas USA kinnitab või täpsustab avalikult luurehoiatust, millele Poola reaktsioon tugines? Ilma selleta seisab heidutussignaal peamiselt Poola usaldusväärsusel. Teiseks: kas Saksamaa transpordikoridorid, käsuahelad ja õhuväebaaside süsteem suudavad tegutseda halli tsooni kriisi tempos? Ükski viidatud avalik dokument ei näita, et NATO-l oleks ette kokku lepitud kord, mis viiks segase piirintsidendi riiklikust politsei- või piirivalvejuhtumist liitlaste konsultatsioonini tundide, mitte päevadega.

Leping on selge. Lahtine on, kas allianss suudab tegutseda kiiremini, kui Moskva suudab segadust tekitada.