Washington kärbib NATO hävitajalubadusi kolmandiku võrra

Saksamaa väljaande Die Welt käsutusse jõudnud USA konfidentsiaalne dokument näitab, milliseid sõjalisi jõude Washington enam NATO-le kriisi korral ei luba. Tegemist ei ole vägede äratoomisega Euroopa baasidest. Kärbe puudutab lisajõude, mille saabumisega NATO planeerijad said seni arvestada, kui Euroopas puhkeb kriis.

Mida lekkinud nimekiri sisaldab

Kärped puudutavad NATO väemudelit ehk pärast Venemaa 2022. aasta täiemahulist sissetungi Ukrainasse vastu võetud raamistikku. See määrab, millised jõud iga liitlane kindla aja jooksul välja paneb: osa 10 päevaga, osa 30 päevaga ja kolmas osa kuue kuu jooksul. Washington esitas muudetud lubadused 31. mail.

Ulatus on suur. Hävitajate arv väheneb ligikaudu kolmandiku võrra: F-16 lennukeid 99-lt 63-le, F-15E lennukeid 54-lt 36-le. Kõik KC-46 õhutankurid, mis lubavad lahingulennukitel jõuda kaugete sihtmärkideni ilma maandumata, kaovad nimekirjast. NATO plaanidest eemaldatakse kaugmaa luuredroonid. Relvastatud MQ-9 Reaperid, mida allianss kasutab nii seireks kui ka löökideks, vähenevad poole võrra (Focus.de). Merel kaob üks kahest lennukikandja löögigrupist. Tiibrakettidega allveelaevad võetakse välja. Merepatrull-lennukite arv langeb 26-lt 15-le. Samuti kaob üks kahest strateegiliste pommitajate üksusest.

Euroopal on lennukid, kuid mitte lubadused

NATO ametnike sõnul kaitselünki ei teki. Selline kindlus toetub Euroopa riikide relvajõududele, mis on küll olemas, kuid ei ole ametlikult NATO kriisitasemetesse määratud. Euroopa riikidel on kokku rohkem hävitajaid kui Venemaal. Ent lennuki omamine ja selle sidumine alliansi kindla valmisoleku- ja rotatsiooniplaaniga on eri asjad.

Selline kohustus tähendab rahastatud valmisolekutsükleid, väljaõppinud meeskondi, logistikat ja poliitilist otsust anda jõud NATO käsutusse ka siis, kui valitsus eelistaks neid riigi enda kontrolli all hoida.

Prantsuse kaitseanalüüsi portaal Meta-Defense arvutab, et ainuüksi USA tavapärase löögivõime asendamine nõuaks 350 kuni 400 Euroopa mitmeotstarbelise lahingulennuki ametlikku sidumist NATO plaanidega (Meta-Defense). Ükski Euroopa valitsus ei ole sellises mahus lubadusi teatanud. Rotatsioonide ülalpidamine, sealhulgas hooldus, väljaõpe ja logistika, langeks eeskätt suurimate õhuvägedega riikidele: Prantsusmaale, Saksamaale, Ühendkuningriigile ja Itaaliale.

Washingtoni kärped on samal ajal kinnitatud, täpselt loetletud ja ajakavastatud. Euroopa asendus sõltub vabatahtlikest otsustest, seni teadmata mahust ja 31 riigi parlamendist.

Tuumagarantii ei täida tavarelvastuse lünka

Kui tavavägede lubadused vähenevad, pakuvad Washington ja Pariis kumbki tuumagarantiid. See lahendab teistsugust probleemi. USA peab Poola ja Balti riikidega kõnelusi laiendatud tuumajagamise üle. See on NATO kord, mille järgi USA B61 tuumapommid paiknevad liitlaste territooriumil ja neid kannavad liitlaste lennukid (Rzeczpospolita, LRT). Leedu on alustanud arutelu põhiseaduse muutmise üle, et lubada tuumarelvi oma territooriumile. Poola on ametlikult pakkunud USA-le alalist baasi (Polsat News).

Prantsusmaa liigub samal ajal oma rada. Programmis „dissuasion avancée” laiendab Pariis tuumavarju partneritele, kuid jätab stardiotsuse täielikult enda kätte. Pärast Norra liitumist mais on programmis üheksa partnerit (Euronews). Poola ajab mõlemat suunda korraga, kuigi USA ja Prantsuse süsteemide juhtimisahelad ei ühildu: Washington kontrollib B61 pomme, Pariis oma lõhkepäid ning kahe süsteemi koordineerimiseks mehhanismi ei ole.

Tuumheidutus kaitseb eksistentsiaalsete ohtude vastu. See ei asenda hävitajaeskadrille, õhutankureid ja patrull-lennukeid, mida NATO vajab tavapärasteks operatsioonideks allpool tuumalävendit. Just sinna halli tsooni jääb enamik sõjalisi kriise.

Viis nädalat Ankarani

NATO tippkohtumine Ankaras 7.–8. juulil on poliitiline tähtaeg. Kui Euroopa liitlased jõuavad sinna ilma konkreetsete jõulubadusteta, mis täidaksid lekkinud nimekirjas näidatud lüngad, muutub võimepuudujääk uueks lähtekohaks. Washingtoni kärped on esitatud. Euroopa vastus on seni kavatsuste kogum, millest igaüks ootab parlamenti, eelarverida ja poliitilist otsust, mida pole veel tehtud.