Washington hoiatab Venemaa provokatsioonide eest

Venemaa ei pea Euroopale surve avaldamiseks andma NATO-le selget artikkel 5 juhtumit. Liitlaste seas ringlev hoiatus on tõsine, kuid avalikult tõendamata: Newsmax kirjutas, et Washington hoiatas partnereid võimalike Venemaa provokatsioonide eest NATO-ga seotud sihtmärkide vastu Poolas või Balti riikides. Sama hoiatust vahendas Läti LA.lv. Ükski nimeline USA ametnik ei ole seni avalikult esitanud salastatusest vabastatud hinnangut, mis selle kinnitaks.

See piirang on oluline. Avalikud andmed põhjendavad muret, mitte järeldust, et Moskva on rünnakuotsuse teinud. Balti julgeolekuametnikud ütlesid ERR-ile, et neil ei ole teada kuupäeva, konkreetset plaani ega tuvastatud korraldajat Poola või Balti riikide ründamiseks. Poola peaminister Donald Tusk käsitleb hoiatust siiski piisavalt tõsiselt, et viia see liitlasteni: NV.ua teatel ütles ta, et lähikuud võivad Balti riikidele olla kriitilised.

Ebaselgus on survepunkt

Hoiatus mõjub, sest Venemaal on juba muster vaenulikust tegevusest, mis jääb allapoole avatud sõja piiri. NATO hinnangul on Venemaa liitlaste territooriumil kasvava sabotaaži-, kübertegevuse ja muude vaenulike aktide kampaania taga, vahendas Reuters. WTOP/AP teatel loendas IISS 2024.–2026. aastal 13 Euroopa riigis 144 kahtlast droonidega seotud juhtumit.

Praktiline järeldus ei ole, et iga juhtum tõestab Kremli käsku. Küsimus on selles, et Euroopa käsitleb paljusid selliseid juhtumeid endiselt ükshaaval ja riigipõhiselt. Leedu LRT sõnastas probleemi teravamalt: õhukaitse katvus, õiguslik volitus ja jõu kasutamise reeglid on alliansis ebaühtlased.

See ebaühtlus annab aega kahtlusele. Droon baasi lähedal, piirijuhtum, GPS-häiring või merekaabli kahjustus võib sundida Poolat, Lätit, Leedut või Eestit reageerima enne, kui liitlased jõuavad kokkuleppele, kes seda tegi. Just selles ruumis saab Venemaa panna valitsused raha kulutama, vägesid liigutama ja poliitilist riski kandma, andmata NATO-le üheselt tõendatavat lahinguvälja fakti.

Esimesed tunnid on kõige kallimad

Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 ütleb, et relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu käsitatakse rünnakuna kõigi vastu, kuid iga liitlane otsustab ise, milliseid samme ta astub. Häguses olukorras on tõenäolisem esimene samm sama lepingu artikkel 4: liitlased peavad konsultatsioone, võrdlevad luureinfot ja näitavad otsustavust, hinnates samal ajal, kas NATO vastuse lävi on ületatud.

Selline järjestus on vajalik, kuid üles ehitatud aeglaseks. NATO peab vältima tegutsemist valel tõlgendusel, eriti kui rünnaku omistamine on vaidlustatud. Eesliiniriigil on vastupidine probleem. Ta peab kaitsma õhuruumi, baase, piire ja tsiviilelanikke ajal, mil teised alles küsivad, mis juhtus.

Läti arutelu näitab seda selgelt. NATO strateegilise kommunikatsiooni keskuse uurija Nika Aleksejeva ütles NRA vahendatud intervjuus, et Venemaa test Balti riikide vastu tuleks tõenäolisemalt asümmeetrilise tegevuse, mitte klassikalise invasioonina. See on täpselt selline stsenaarium, kus poliitiline koormus saabub enne õiguslikku kindlust.

Tagala muutub sihtmärgiks

Sama surve ulatub idapiirist kaugemale. Saksamaa on Ukraina toetuse ja NATO tugevdamise tagalakeskus, mistõttu raudteed, sadamad, energiasüsteemid, side ja kaitsetööstus muutuvad sõjaliselt tähtsateks sihtmärkideks. Nordrhein-Westfaleni siseminister Herbert Reul hoiatas, et Venemaa eriteenistused kasutavad kõiki võimalusi; ZEIT ja WDR kirjutasid murest Ukraina sõjalise varustuse veoks kasutatavate raudteemarsruutide jälgimise pärast.

Rootsi lisab põhjapoolse mõõtme. The Guardian kirjutas Gotlandilt, saarelt, mis mõjutab ligipääsu üle Läänemere ja on oluline Balti riikide tugevdamisel. Droonid, varilaevastiku alused ja merealune taristu viivad sama küsimuseni: kas NATO suudab kaitsta vajalikke ühendusteid enne, kui on olemas selge rünnak?

EL saab aidata tsiviilsüsteeme vastupidavamaks muuta ja karistada küberrünnakute korraldajaid näiteks nõukogu küberdiplomaatia raamistiku kaudu. EL ei otsusta, millal NATO drooni alla võtab, rünnaku kellelegi omistab või sõjaliselt eskaleerib. Need otsused jäävad valitsustele ja liitlastele just kõige vaieldavamate tundide ajal.

Avalik info ei tõesta, et Moskva oleks otsustanud lähiajal Poolat või Balti riike rünnata. Küll aga näitab see, et Venemaal on läbiproovitud tegutsemisviis, millega panna eurooplased kulutama raha, tähelepanu ja õiguslikku volitust nendel hallidel tundidel, mil NATO alles lepib kokku, mis juhtus.