Washington kaalub tuumarelvade jagamist Poolaga

Kolm aastakümmet pärast külma sõja lõppu arutab Washington taas USA tuumarelvade paigutamist Euroopa idatiiva riikidesse. Financial Timesi teatel peab USA aktiivseid kõnelusi tuumarelvade viimiseks Poolasse ja mõnda Balti riiki. Kokkulepet lähiajal ei paista, kuid arutelud on juba avanud võistluse USA ja Prantsusmaa tuumaheidutuse mudelite vahel. Enamik Euroopa parlamente pole seda valikut veel sisuliselt arutanud.

Miks laienemine võtab kümnendi

NATO tuumajagamise süsteemis paiknevad USA vabalangevad tuumapommid liitlasriikides, mille piloodid harjutavad nende kohaletoimetamist. Korraldus tugineb Washingtoni ja vastuvõtjariigi kahepoolsetele täitevvõimu kokkulepetele ning seda koordineeritakse NATO tuumaplaneerimisgrupis, kus arutavad tuumapoliitikat kõik liikmed peale Prantsusmaa. Ükski praegune vastuvõtjariik ei ole pidanud relvade lubamiseks formaalset parlamendihääletust. Need jõudsid kohale külma sõja aegsete täitevvõimu otsustega ja jäid sinna.

Poola või Balti riikide kaasamine ei käi kuude, vaid aastatega. Iga baas vajab tugevdatud maa-aluseid hoidlaid, sertifitseeritud juhtimispunkte ja eraldi turvaperimeetreid. Lääne-Euroopa olemasolevad rajatised on neelanud aastate jooksul miljardeid uuendusteks, osa neist ei ole siiani valmis. Uus baas Euroopa idaservas jõuab töövalmiduseni realistlikult kõige varem 2030. aastate keskpaigas. Poliitiline signaal tekib aga kohe, kui kõnelused avalikuks saavad, sõltumata sellest, millal relvastus päriselt järgneb.

Kolm tuumapatrooni, üks manner

Poola ja Balti riigid seisavad nüüd kattuvate pakkumiste ees. Washington pakub NATO kaudu füüsilisi relvi. Prantsusmaa pakub Macroni 2026. aasta märtsis käivitatud „laiendatud heidutuse” algatuse kaudu Euroopa paralleelset kaitsevarju: koordineerimist Prantsuse tuumaplaneerimises, kuid ilma liitlaste territooriumile paigutatud relvade ja jagatud käsuliinita. Norra liitus Prantsuse algatusega mais, kuid kinnitas eraldi, et NATO jääb tema peamiseks julgeolekutagatiseks. Prantsuse välisministeerium kirjeldab neid kaht rada kui „eraldiseisvaid ja teineteist täiendavaid”. Le Grand Continent ütleb otsemalt: paralleelsed algatused loovad „kasvava hüdra”, mis killustab liitlaste ühtsust.

Kui Washington pakub Poolale päris pomme, tekib Prantsusmaal usutavuse probleem. Prantsuse heidutus tähendab presidendi lubadust konsulteerida. NATO tuumajagamine loob vastastikused kohustused, mille taga on ettepoole paigutatud relvad. IFRI esitab neid kaht mudelit teineteist tugevdavana. Tegelikult toimivad need täiesti erinevalt: üks viib relvastuse vastuvõtjariiki, teine pakub osalemist Prantsuse strateegilises arutelus.

Kõige ebamugavamas kohas on Saksamaa. Berliin võõrustab USA pomme ja on liitunud Prantsusmaa tuumajuhtimise rühmaga, saades koha strateegilises arutelus, kuid mitte mõju Prantsuse tuumanupule. Kui NATO tuumajagamise raskuskese nihkub itta, väheneb Saksamaa külma sõja aegne roll alliansi tuumaankruna. Die Linke nõuab USA tuumarelvade täielikku väljaviimist Saksamaa territooriumilt. Valitsuskoalitsioon vaikib.

Vastutuse auk

Laienemisarutelud näitavad demokraatliku kontrolli püsivat lünka. Ükski praegu USA tuumarelvi võõrustav riik ei ole nende vastuvõtmist parlamendis hääletanud. 2026. aasta NPT läbivaatamiskonverents, mille eesmärk on hinnata tuumarelva leviku tõkestamise lepingu toimimist, tõi pinge selgelt esile: lääneriigid kaitsesid tuumajagamist lepinguga kooskõlas olevana, tuumarelvadeta riigid vaidlesid vastu. Leedu põhiseadus keelab endiselt massihävitusrelvad riigi territooriumil. Selle muutmine vajab kvalifitseeritud häälteenamust, mida keegi ei ole seni proovile pannud.

MTV Uutiste teatel hindab Soome tuumaseaduste muutmist, et lubada sõjaajal relvade transiiti, hoides samal ajal Prantsuse algatusest distantsi. Rootsi suurim rahuliikumine on käivitanud valimisvaatluse, mis jälgib erakondade tuumapoliitilisi seisukohti sügiseste valimiste eel.

Ühtki pommi ei jõua Euroopa idatiivale enne 2030. aastate keskpaika. Poliitiline raamistik kujuneb aga praegu: millised riigid seovad end millise tuumapatrooniga, millistes parlamentides toimub hääletus ja kus jäetakse otsus valitsustele, millised põhiseaduslikud tõkked püsivad. Enamikus riikides, kus küsimus on juba laual, pole avalik arutelu veel alanud.