Zaporižžja diislivaru kestab 10 päeva

Euroopa suurim tuumajaam kaotas 20. augustil viimase ühenduse elektrivõrguga, kui lahingutegevus Dnipro jõest põhja pool lõikas läbi ainsa alles jäänud elektriliini. Kümme päeva hiljem hoiavad kuue seiskunud reaktori ja kasutatud tuumkütuse basseinide jahutust töös vaid avariidiiselgeneraatorid (LIGA, NV).

Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektor Rafael Grossi hinnangul jätkub diislit ligikaudu kümneks päevaks. Kui elektriliini ei parandata või uut kütust juurde ei tooda, võib jaam tema sõnul kaotada kogu elektritoite (Straits Times, RBC-Ukraine).

Kriis, mis süvenes liin liini haaval

See olukord on kujunenud aastaid. Enne Venemaa täiemahulist sissetungi oli Zaporižžja tuumajaamal kümme välist elektriliini. Need langesid järk-järgult rivist välja, kuni 20. augustil katkes viimane, 330 kV Ferosplavna-1 liin (Ukrainian News, Rubryka). Lahingutegevus ei lase tehnikutel isegi rikke põhjust kindlaks teha. IAEA peab nüüd mõlema poolega läbirääkimisi kohaliku relvarahu üle, et remondibrigaadid pääseksid jaama juurde (World Nuclear News).

Reaktorid ei ole üle kahe aasta elektrit tootnud. Seiskamine ei tee tuumkütust siiski ohutuks massiks. Kütusekoostudes ja kasutatud kütuse basseinides jätkub radioaktiivne lagunemine, mis toodab soojust. Selle soojuse eemaldamiseks töötavad pumbad, ventiilid ja mõõtesüsteemid elektriga (Nuclear News Network, News UN). Kui elektrivõrk ja diiselgeneraatorid korraga alt veavad, peatub jahutus ja temperatuur hakkab tõusma. Risk on väiksem kui täisvõimsusel töötavas jaamas, kuid see ei kao.

Jaama töötajad tõstsid augusti alguses kõigi kuue ploki kasutatud kütuse basseinides veetaset, mis annab aktiivse jahutuse kadumisel rohkem aega enne vee keemahakkamist (Nuclear News Network). IAEA inspektorid kontrollisid enamikku jaama 20 diiselgeneraatorist ning nägid 27.–28. augustil kütuseveokeid saabumas kahest lähedal asuvast kohast (NV, 5 Kanal). Samas ei ole inspektorid käinud peamises jaamavälises kütusehoidlas alates 2025. aasta märtsist ning teadete järgi lükkas lahingutegevus juba mitu kuud tagasi edasi viimase kavandatud tarne sellesse hoidlasse (UNN, Rubryka). Kümne päeva diislihinnang pärineb jaama töötajatelt, mitte IAEA sõltumatust inventuurist.

Nädala jooksul lisandus teine risk: kolm droonirünnakut. Üks tabas jahutustiigi lähedust ja vigastas kaht töötajat, teine kasutatud tuumkütuse kuivhoidlat ning kolmas sprinklersüsteemi (IAEA teatas X-is, Agerpres). Kiirgustase jäi normi piiresse. Agentuur vastutajat ei nimetanud.

Rosatomi küsimus, mida Euroopa edasi lükkab

Euroopa valitsused loevad Zaporižžja hoiatust läbi oma tuumapoliitika.

Prantsusmaa, Euroopa kõige tuumaenergiast sõltuvam riik, eristab tehnilist ja poliitilist riski. Konsultant Stéphane Audrand ütles Le Parisienile, et külmseiskamises jaamast ei saa „uut Tšornobõli” ainult seetõttu, et see kaotab võrguühenduse (Le Parisien). Prantsuse mure on konkreetsem: sõda muudab ohtlikuks ka jaama ümbritseva taristu. Alajaamad, teed, kütusetarned ja kurnatud personal muutuvad kõik ohutusriskiks (Euronews). Greenpeace France kasutab kriisi Rosatomi sanktsioonide nõudmiseks, viidates sellele, et tuumakaubandus on seni jäänud EL-i Venemaa-vastastest sanktsioonipakettidest välja (France 24).

Ungari vaikimine paistab rohkem silma. Valitsusmeelne meedia vahendas IAEA andmeid, sidumata neid Paks II-ga, Budapesti Rosatomi rahastatud reaktoriprojektiga (Világgazdaság). Põhjus on praktiline: Paks katab suure osa Ungari elektritarbimisest ning Paks II ehitab ja rahastab sama Venemaa riiklik tuumafirma (World Nuclear Association). Budapestil on selge huvi käsitleda Zaporižžjat sõjaprobleemina, mitte argumendina Rosatomi sanktsioneerimiseks. Kuni EL-i sanktsioonirežiim jätab tuumasektori erandi alla (EL-i nõukogu), ei ole Ungari pidanud oma vetot kasutama.

Poola kirjeldab juhtumit Venemaa survestamisvahendina, kuid hoiab samal ajal usaldust oma esimese tuumajaama ehituse vastu. Poola tuumaregulaatori seisukoht on, et välise elektritoite kadumine on tavapärane projekteerimisstsenaarium, millega diiselgeneraatorid peavad toime tulema; Zaporižžja on erandlikult ohtlik sõja ja okupatsiooni, mitte tuumatehnoloogia tõttu (BiznesAlert).

Lähiküsimus on tehniline: kas Grossi vahendatav relvarahu annab remondimeeskondadele ligipääsu enne, kui diisel otsa saab. Suurem küsimus on poliitiline. Zaporižžja näitab kõige selgemalt, mida tähendab Venemaa kontroll Euroopa tuumataristu üle, kuid EL käsitleb seda seni ohutusjuhtumina, arvestamata Venemaa tuumahooba sanktsioonidesse. Seda otsust lükkavad välisministrid edasi.