Zaporizhzhia jäi 16. korda välise elektrita

Zaporižžja tuumaelektrijaam asub okupeeritud Ukrainas Dnipro jõe lõunakaldal. Jaama seob välismaailmaga üks 330-kilovoldine varutoiteliin. Enne sõda oli selliseid liine kümme. 30. mail tabas droon 6. energiaploki turbiinihoonet ja purustas välisseina. IAEA inspektorid leidsid maast droonijäänuseid ja põlenud optilist kaablit (ABC News). Kiirgustase jäi normi piiresse. Jaam on täiemahulise invasiooni algusest saadik üle elanud 16 välise elektritoite täielikku katkemist.

Kolmteist päeva varem tabasid droonid Araabia Ühendemiraatides Barakah’ tuumajaama. Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektor Rafael Grossi ütles ÜRO Julgeolekunõukogule, et rünnakud tuumarajatistele on „kasvav nähtus” (World Nuclear News). Kahe nädala jooksul said pihta kaks tuumajaama kahel mandril. Ühelgi rahvusvahelisel institutsioonil ei ole volitust seda peatada.

Hambutu järelevalvaja

IAEA ehk ÜRO tuumaenergiaagentuur on hoidnud inspektoreid Zaporižžjas alates 2022. aasta septembrist. Nad saavad mõõta kiirgust ja koostada raporteid. Nad ei saa kehtestada ohutsooni, sundida Venemaad ligipääsu andma ega anda evakuatsioonikorraldusi. Agentuuril „ei ole jõustamisvolitusi ega otsest vastutust tuumaohutuse eest” (SAIIA).

31. mail palusid inspektorid ligipääsu kahjustatud turbiinihoone sisemusse. Venemaa seda ei võimaldanud. Väliskontrolli ajal anti inspektoritele droonitegevuse ja tulistamise tõttu korraldus varjuda. 26 EL-i liikmesriiki teatasid 2025. aasta juunis IAEA juhatajate nõukogule, et inspektoritele on „korduvalt keelatud ligipääs” läänepoolsetesse turbiinihallidesse (EEAS). Sama piirkonda tabas 30. mai rünnak.

Ainus organ, mis saaks muuta IAEA hoiatused siduvaks tegevuseks, on ÜRO Julgeolekunõukogu. Venemaa alaline vetoõigus sulgeb selle tee. Ukraina-teemaliste IAEA resolutsioonide taga olnud diplomaatiline koalitsioon nõrgenes veelgi 2026. aasta märtsis, kui USA hääletas juhatajate nõukogus vastu resolutsioonile, mis mõistis hukka rünnakud Ukraina energiataristule (Ukrainska Pravda).

Teise ajastu reeglid

Tuumarajatisi kaitsma mõeldud õigusnormid kirjutati tavapäraste armeede ajaks. Genfi konventsioonide 1977. aasta I lisaprotokolli artikkel 56 keelab rünnata tuumajaamu, kui löök võib vabastada tsiviilelanikele ohtlikke jõude. Samas sisaldab säte sõjalise kasutuse erandit: jaam võib kaitse kaotada, kui see varustab sõjalisi operatsioone elektriga. Kaitstavate rajatiste loetelus on reaktorid, tammid ja kaitsevallid, kuid mitte kütusehoidlad ega elektrivõrk, millest sõltub jahutussüsteemide töö (Oxford JCSL, ECPR Loop).

Venemaa ei ole seda protokolli ratifitseerinud. Sama kehtib USA kohta. Barakah’ droonid lasid Iraagi territooriumilt välja valitsusvälised tegutsejad, jäädes riikidevahelisele raamistikule rajatud lepingu alt üldse välja. Muudatuste menetlust ei ole alustatud.

Euroopa haavatavus

EL-is töötab 98 tuumareaktorit 13 liikmesriigis ning need annavad ligikaudu veerandi ühenduse elektrist. Ainuüksi Prantsusmaal on 57 reaktorit (World Nuclear Association). Saastejuhtum Zaporižžjas võib tuule suunast sõltuvalt sundida kaitsemeetmeid võtma Rumeenias, Moldovas ja Ungaris.

30. mai rünnaku geopoliitiline järelmõju tuli kiiresti. Venemaa endine president Dmitri Medvedev ähvardas avalikult vastulöökidega Euroopa tuumajaamadele. Bulgaaria meedia käsitles ähvardust üksikasjalikult: Fakti.bg ja 24chasa.bg kirjutasid selle tähendusest Kozloduy jaamale, Bulgaaria enda Venemaal ehitatud tuumaelektrijaamale. President Rumen Radev jäi talle iseloomulikult kahevahele, vältides täielikku joondumist nii lääne hukkamõistu kui ka Moskva rünnakutõlgendusega.

Prantsusmaa mõistis Barakah’ rünnaku ÜRO-s hukka, kuid ei avaldanud oma jaamade riskihinnangut (French UN Mission). Poola tuumaagentuur kinnitas normaalset kiirgustaset, kuid ei avaldanud saastestsenaariumi (Rzeczpospolita). Ükski Euroopa valitsus ei ole avalikult selgitanud, mis saab siis, kui rünnakud töötavatele tuumajaamadele muutuvad korduvaks.

Mõni päev enne droonirünnakut katkes Zaporižžja jaama side 12 tunniks. See oli sõja pikim sidekatkestus ja jättis naaberriigid ilma võimalusest hinnata radioloogilist olukorda (Kyiv Independent). IAEA seitsmest ohutussambast kuus on kahjustatud.

Turbiinihoone ei ole reaktori kaitsekest. Jaam on külmseiskamises. Selle rünnaku vahetu radioloogiline risk oli väike. Kuid ükski institutsioon ei ole näidanud, et suudab takistada tuumajaamade muutumist sihtmärkideks. Iga tagajärgedeta jäänud juhtum teeb järgmise poliitiliselt kergemini talutavaks.