Zaporižžja risk ei käi päevadega

Euroopa suurimas tuumajaamas on avariigeneraatorid olnud ainus elektriallikas üksteist päeva. Zaporižžja kuus reaktorit on seisatud ega tooda elektrit, kuid kütusevardad ja kasutatud kütuse basseinid eraldavad endiselt radioaktiivsest lagunemisest tekkivat jääksoojust. Selle soojuse eemaldamiseks töötavad pumbad, mõõteseadmed ja tulekaitsesüsteemid vajavad elektrit. Alates 20. augustist, kui Dnipro jõest põhja pool toimunud lahingutegevus katkestas jaama viimase välise elektriliini, tuleb kogu elekter diiselgeneraatoritest (IAEA X-is, Al Jazeera).

IAEA peadirektor Rafael Grossi hoiatas 28. augustil, et kui võrguühendust ei taastata või uut diislit ei tooda, võib jaam umbes kümne päevaga kogu elektri kaotada. Seda arvu on käsitletud loendurina. Täpsemalt on see kütusevaru hinnang, mis ei tee olukorda rahustavaks.

Kümme päeva tähendab kütusevaru, mitte aega sulamiseni

Kümne päeva arv pärineb jaama töötajatelt, kes edastasid IAEA-le, et selline on töökorra järgi nõutav minimaalne diislivaru (LIGA, The Hindu). Sõltumatult seda auditeeritud ei ole. IAEA inspektorid kontrollisid kütusetaset enamikus jaama 20 avariigeneraatorist ning nägid 27.–28. augustil diiselveokeid saabumas kahest lähedalasuvast kohast (NV, UNN). Peamises väljaspool jaama asuvas kütusehoidlas ei ole nad käinud alates 2025. aasta märtsist. Ligipääsu on takistanud julgeolekuriskid ja sõjaline tegevus, maiks kavandatud tarne lükati edasi (IAEA update 313, Straits Times).

Kui diisel otsa saab, on tagajärg tõsine, kuid mitte hetkeline. Soome tuumaohutusamet STUK ütles Yle-le, et kuna jaam on seisnud 2022. aastast, võtaks ränk õnnetus täieliku jahutuskao korral tõenäoliselt nädalaid ega pruugiks üldse tekkida, sest reaktorite konstruktsioonid neelavad osa soojusest (Yle). Norra keskkonnaühendus Bellona hindas, et isegi jahutuse täieliku kadumise korral aurustuks vesi reaktorihoonetes kaks kuni kolm nädalat, enne kui kütus võiks paljastuda (Bellona). Operaatorid tõstsid augusti alguses ka kõigi kuue ploki kasutatud kütuse basseinide veetaset, mis annab enne võimaliku keemise algust lisaaega (World Nuclear News, Nuclear News Network).

Olukord ei ole ohutu. Risk seisneb selles, et jaama ja tõrke vahel on jäänud vähem kaitsekihte.

Kes saab selle parandada?

Enne Venemaa täiemahulist sissetungi sai Zaporižžja elektrit kümnest välisliinist. Sõda vähendas need ühele. Kui 330 kV Ferosplavna-1 liin 20. augustil rivist välja langes, jäid diiselgeneraatorid jaama ainsaks varusüsteemiks. Need on mõeldud tundideks, mitte nädalateks (Zeit, DW). Grossi püüab nüüd vahendada kohalikku relvarahu, et tehnikud pääseksid kahjustatud liinini (World Nuclear News).

Probleem on võimu jagunemises kolmeks. Ukraina on jaama seaduslik suverään ning Ukraina tuumaregulaator on õiguslikult pädev ohutusasutus. Venemaa kontrollib objekti füüsiliselt: ligipääsu, personali ja kütuselogistikat. IAEA saab inspekteerida, hoiatada ja vahendada, kuid ei saa riigi sees ohutusstandardeid jõustada ega remonti käskida (IAEA FAQ). ÜRO Julgeolekunõukogu, millel oleks sundjõud, on Venemaa veto tõttu blokeeritud.

EL-i hoiak on toetada IAEA ligipääsu ja nõuda, et kõik reaktoriplokid püsiksid külmseiskamises. Praktikas tähendab see sanktsioone, diplomaatiat ja valmisolekuplaane juhuks, kui radioloogiline intsident jõuab EL-i territooriumile (Euroopa Parlamendi küsimus E-003880/2025, EEAS). Prantsusmaa käsitleb Zaporižžjat sõjariskina, mitte argumendina oma reaktorite vastu, samal ajal kui vabaühendused survestavad Rosatomile sanktsioone kehtestama. Pariis ei ole seda joont toetanud (Connaissance des Énergies). Ungari vahendab IAEA andmeid, sidumata kriisi oma Paks II laiendusega, mida rahastab Rosatom. See sõltuvus kitsendab Budapesti poliitilist manööverdamisruumi Venemaa tuumaküsimustes (Portfolio).

Venemaa määratud jaama kõneisik Jevgenija Jašina kinnitab, et töötajad jälgivad varusid, ning tõrjub vältimatu loenduri käsitlust (TASS). See on okupatsioonivõimu operaatoripoolne väide. See võib praegu ka õige olla. Kuid Zaporižžja ohutus sõltub nüüd diisli tarneahelast, mis peab toimima okupatsiooni all, aktiivse lahingutegevuse lähedal ja olukorras, kus välisvaatlejad saavad kontrollida vaid osa pildist. Institutsioonil, kelle käes on füüsiline kontroll, puudub seaduslik õigus jaama juhtida. Institutsioonid, kellel see õigus on, ei pääse jaamani.