Berliin nõuab EL-i eelarvest 400 mld € kärbet

Saksamaa hääletab Euroopa Komisjoni pakutud 1,76 triljoni euro suuruse seitsmeaastase eelarve vastu, kui seda ei kärbita „mitmesaja miljardi euro” võrra, ütles kantsler Friedrich Merz 28. juulil (Handelsblatt, Euroopa Parlament). EL-i aluslepingute järgi vajab mitmeaastane finantsraamistik ehk seitsmeks aastaks paika pandav kulukava kõigi 27 valitsuse üksmeelset heakskiitu (EUR-Lex). Igal liikmesriigil on vetoõigus. Saksamaa kui EL-i suurim netomaksja kasutab seda hooba nüüd avalikult.

Selle raha eest ehitatakse Euroopa vaesemates piirkondades veepuhastusjaamu, maapiirkondade kiiret internetti, makstakse põllumajandustoetusi ja antakse idufirmadele stardiraha. Kui eelarve väheneb Saksamaa nõutud mahus, ei saa need piirkonnad puuduvat toetust lihtsalt oma laenurahaga asendada.

Nõudmise ulatus

Reutersi käsutuses olnud Saksamaa valitsuse dokumendi järgi soovib Berliin umbes 400 mld € kärbet ehk ligikaudu viiendikku komisjoni ettepanekust (Euractiv). Saksamaa Euroopa-minister Gunther Krichbaum kordas sama suurusjärku avalikult 22. juulil. Tema sõnul tuleks põllumajandus- ja regionaaltoetused ühendada, et vabastada raha kaitsele, tehisintellektile ja konkurentsivõimele.

Berliini lähtekoht on sisepoliitiline. Saksamaa kärbib oma kulutusi ning Merzi hinnangul ei lepi valijad samal ajal suurema EL-i arvega. Sama joont hoiavad Austria, Rootsi ja Holland. Nõukogu 2026. aasta juuni läbirääkimistekst kärpis komisjoni ettepaneku juba umbes 1 730 mld euroni, ligikaudu 2% võrra (Eucrim). Saksamaa nõudmisest jääb see siiski kaugele.

Euroopa Parlament liigub vastassuunas. Parlament tahab suuremat eelarvet, mille osa tulusid tuleks koguda EL-i tasandil uute maksudega, sealhulgas suurte ettevõtete maksuga (Euroopa Parlament). Saksamaa on ka nende vastu.

Kuhu raha läheb ja kes sellest ilma jääb

Komisjon tahab koondada regionaalarengu toetused, põllumajandusmaksed ja kalandusraha iga riigi ühtsesse riiklikku kavasse (komisjon). Piirkondade mure on lihtne: nii liigub suurem kontroll raha üle riikide keskvalitsustele. Poola omavalitsused hoiatasid, et uus mudel nõrgestab regionaalseid programme (Wspólnota). Sarnase riski tõi kogu EL-i vaates esile Brüsseli mõttekoda Bruegel (Bruegel).

Juba enne Saksamaa mahus kärbet hindab Itaalia Rahvusvaheliste Suhete Instituut, et regionaal- ja põllumajandusraha ühine pakett oleks reaalväärtuses umbes 14% väiksem kui praegusel eelarveperioodil (IAI). Praegune Ühtekuuluvusfond katab kuni 85% abikõlblikest projektikuludest riikides, mille rahvatulu jääb alla 90% EL-i keskmisest. Poola saab käimasolevas tsüklis 10,75 mld €, Rumeenia 4,09 mld € (Euroopa Parlament). Kui see rahakott kahaneb, ei kaota omavalitsus ainult rida eelarves. Ta kaotab veepuhastusjaama.

Rumeenia surve tuleb kahest suunast. Riik püüab juba praegu enne augusti tähtaega vastu võtta reforme, mida on vaja ligikaudu 4,5 mld € pandeemiajärgse taasteraha avamiseks (To Brief). Pärast 2027. aastat rangemaks muutuv eelarve tabaks riiki, kellel pole lihtne puuduvat raha laenuga katta.

Berliini kokkuhoid lõpeb Saksamaa piiril

Saksamaa kriitikas on üks tõsine punkt. Euroopa Kontrollikoda on korduvalt osutanud rahakasutuse probleemidele: EL-i raha eraldatakse, kuid see jääb lõpuni kasutamata, sest projektid venivad või kohalik haldus ei suuda piisavalt kiiresti tegutseda (ECA). Suurem eelarve ei tähenda automaatselt paremini kasutatud raha.

Samas lükkas Merz tagasi ettepaneku kehtestada ühe põllumajandusettevõtte toetustele 100 000 € ülempiir, sest see kahjustaks Põhja- ja Ida-Saksamaa suuri farme (n-tv). Eelarvedistsipliin on seega mõeldud eeskätt teistele.

Vastuolu paistab välja ka EL-i hiljutistest otsustest. Liikmesriigid kiitsid SAFE instrumendi kaudu heaks 150 mld € ühise laenamise kaitsekuludeks: kõik 27 riiki võtavad kapitaliturgudelt koos raha, mistõttu tugevama krediidiga riigid jagavad kulu nõrgematega (komisjon). Samal ajal peab järgmine eelarve kandma 149,3 mld € pandeemiaaegse NextGenerationEU taasterahastu võla tagasimakseid (Euroopa Parlament). Kui Euroopa saab ühiselt laenata relvastuse jaoks, on kanalisatsiooni ja maapiirkondade interneti toetuste vähendamine poliitiline valik, mitte paratamatu fiskaalpiir. Tegelik vaidlus käib selle üle, kelle kanda surve lõpuks jääb: põllumeeste, omavalitsuste, vaesemate liikmesriikide või Saksamaa kaitstava riigikassa.