La Manche'i kaheksajalgasaak survestab karbipüüki

Suurbritannia Marine Management Organisationi andmetel püüdsid La Manche’i kalurid 2025. aastal umbes 2 600 tonni harilikku kaheksajalga ja 2026. aastal on saak seni ületanud 3 000 tonni. Reutersi vahendatud andmete järgi jäi aastane saak varem alla 30 tonni (Reuters AsiaOne’i vahendusel). Brixhami kalakaupmehe Ian Perkese jaoks on see tähendanud suuri tarneid ja rohkelt ostjaid Lõuna-Euroopas. Kaheksajalgade arvukuse kasv langes kokku Euroopa merede rekordiliselt sooja suvega: alates 1982. aastast peetavas arvestuses oli juunist augustini merepinna keskmine temperatuur 21,6 °C (Reuters AsiaOne’i vahendusel).

Püügiedu tuleb kellegi teise arvelt

Saagi hüpe on olnud nii järsk, et teadlased on seda eraldi uurinud. Teadusajakirjas Journal of Fish Biology avaldatud eelretsenseeritud analüüs leidis, et 2025. aastal maale toodud kutselise kaheksajagisaagi maht oli ligi 65 korda suurem kui aastate 2017–2024 aastakeskmine (Journal of Fish Biology). Analüüs kasutab samu maale toodud saagi andmeid nagu Reuters, seega kirjeldab see hüpet üksikasjalikumalt, kuid ei kinnita seda sõltumatult.

Kaheksajalad söövad söödavat krabi, homaari ja kammkarpe, mis on La Manche’i väljakujunenud karbi- ja vähilaevastike põhisaak. Marine Biological Association hindas, et kaheksajalgade rohkus võis 2025. aasta jaanuarist septembrini vähendada karbi- ja vähisaagi väärtust umbes 10 miljoni naela võrra; samal ajal ulatus kaheksajalgade maale toodud saagi väärtus ligikaudu 12 miljoni naelani (Reuters To Vima vahendusel). Hinnang käib eelmise aasta kohta ega arvesta tänavuse suve kuumust.

Maale toodud saagi andmed näitavad, kui palju kaheksajalgu püüti, kuid ei selgita, miks saak kasvas. Hüpe langes kokku merevee soojenemisega, ent saaki mõjutavad ka püügile suunduvate laevade arv, kasutatavad püügivahendid ja ostjate nõudlus. Suurbritannia valitsuse kalandusteaduse asutus Cefas registreeris tänavu suvel mitmes mõõtepunktis rekordkõrge merevee temperatuuri. Samuti teatati tavapäratult paljudest haidest, kuukaladest ja millimallikatest. Cefas hindab alles, mida need muutused kalandusele tähendavad (Cefas).

Mida „rekordsoe meri“ tegelikult mõõdab

Euroopa merevee temperatuurirekord käib ookeani pinnakihi kohta. Satelliidid mõõdavad pinnalt kiirguvat soojust, poid ja laevad aga veetemperatuuri otse, et satelliitide hinnanguid kontrollida (NOAA). See on nagu vanni pealispinna katsumine: käsi saab teada, et pinnavesi on soe, kuid mitte seda, kas kuumus ulatub põhjani, kus elavad krabid ja kammkarbid.

Teadlased võrdlevad merevee temperatuuri ka iga piirkonna enda tavapärase temperatuuriga samal aastaajal (Hobday ja kolleegid). Vahemeres tavaline temperatuur võib põhja pool olla erandlikult kõrge. Prantsusmaa ja Hispaania vahel asuva Biskaia lahe suvine keskmine oli 21,4 °C ehk üle 2,4 °C kõrgem kui aastate 1991–2020 keskmine (Reuters To Vima vahendusel).

Hispaania ranniku kadunud vetikametsad

Kaheksajalgade levik näitab, millised liigid võivad vee soojenedes uutele aladele jõuda. Lahe teisel kaldal, Hispaania põhjarannikul, teeb muret hoopis see, mis kaob. Mereökoloog José Manuel Rico Ordási hinnangul on Astuuria ranniku lähedalt alates 2010. aastast kadunud umbes 95% suurtest pruunvetikametsadest (Reuters Gulf Timesi vahendusel).

Pruunvetikametsad toimivad veealuste kasvualadena: kõrge vetika vahel leiavad noorkalad toitu ja varju. Ordás peab peamiseks põhjuseks kliimamuutust, mille mõju võimendab soojemas vees hästi hakkama saav kala Sarpa salpa. Tema hinnang hõlmab enam kui kümne aasta pikkust taandarengut ega näita eraldi, millist mõju avaldas tänavune suvi.

See kõik toimub juba soojenenud meres. Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel seostab inimtekkelise soojenemise mere kuumalainete sagenemise ja pikenemisega (IPCC). Septembri alguses teatas Copernicus augusti erakordselt soojast globaalsest merepinnast. See näitaja hõlmab teist piirkonda ja pärineb teisest andmestikust kui Euroopa merevee rekord (Copernicus). To Brief käsitles seda koos maismaal valitsenud kuumusega (To Brief).

Brixhami kalurite jaoks on muutus juba näha sadamakail, kastides ja hindades, mida Lõuna-Euroopa ostjad maksavad. La Manche’i kaheksajalgade arvukuse kasv on muutnud seda, mida kalurid püüavad ja müüvad; selle mõju karbi- ja vähilaevastikele pole seni tõendatud.