EL kiitis heaks vastuvõtjata tagasisaatmiskeskused

EL-i ministrid kiitsid 1. oktoobril lõplikult heaks määruse, mis lubab valitsustel saata EL-is viibimisõiguseta inimesi väljaspool EL-i asuvatesse „tagasisaatmiskeskustesse” (Nõukogu, EFE). Keskusi käsitlevaid sätteid kohaldatakse alates määruse jõustumise päevast. Keskuste loomist kõige jõulisemalt toetanud valitsused pole seni avaldanud ühtegi kokkulepet riigiga, kes oleks valmis keskust võõrustama.

See vahe on oluline, sest määrus annab üksnes loa. Selle loa kasutamine sõltub riikide valitsuste ja vastuvõtjariigi otsustest, kohtute hinnangutest ning lõpuks inimese päritoluriigi koostööst.

Kes mille üle otsustab

Kõik algab riigi pealinnast. Riigi ametiasutused otsustavad, et inimene peab riigist lahkuma. Uue Euroopa tagasisaatmisotsuse kohaselt kantakse otsuse põhiandmed ühisele vormile, mida saavad lugeda ka teised liikmesriigid. Teise riigi otsustada jääb, kas ta seda otsust täidab (Brussels Times).

Hispaania vaidles vastu just sellele, et teise riigi otsustada jääb, kas ta lahkumisotsuse täidab. Madrid soovis, et kõik Schengeni riigid oleksid kohustatud teiste riikide otsuseid täitma. Schengen on ala, kus enamikku EL-i riigipiire saab ületada passikontrollita. Hispaania hinnangul võinuks inimene seetõttu väljasaatmisest pääseda, kui ta liigub ühest riigist teise. Hispaania leidis ka, et keskuste kaitsemeetmed lastega peredele on liiga nõrgad. Hispaania valitsus oli ainus, kes määruse vastu hääletas (elDiario.es). Määruse vastuvõtmiseks piisas kvalifitseeritud häälteenamusest ehk kaalutud hääletusest, kus ühelgi riigil pole vetoõigust.

Keskused tulevad ahelas järgmise sammuna. Sinna saab saata ainult inimese, kelle kohta on juba tehtud tagasisaatmisotsus. Vastuvõtjariik peab järgima rahvusvahelisi inimõigusi, sealhulgas keeldu saata inimene edasi riiki, kus teda ähvardab tagakiusamine või piinamine. Saatjata lapsed jäävad keskuste kasutusalast välja, kuid lastega peresid ei välistata samal viisil (ECRE). Kohtud saavad kontrollida, kas iga üksik üleviimine neid tingimusi täidab.

Määrus jõustub järgmisel päeval pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, EL-i ametlikus väljaandes. Keskusi puudutavaid sätteid kohaldatakse jõustumise päevast. Enamik muid uusi menetlusi algab aasta hiljem (Nõukogu).

Vastuvõtjariik on endiselt leidmata

Taani, Saksamaa, Madalmaad, Austria ja Kreeka leppisid septembris kokku ühises tagasisaatmiskeskuste mudelis ning seadsid eesmärgiks alustada inimeste sinna saatmist 2027. aastal (Taani ministeerium). Pärast seda on viis riiki pidanud ühiselt läbirääkimisi võimalike vastuvõtjariikidega (To Brief).

Määruse vastuvõtmise päeval ütles Saksamaa siseminister Alexander Dobrindt, et võimalike vastuvõtjariikide nõusoleku saavutamiseks tuleb veel tööd teha. Ta lootis jõuda kokkuleppeni aasta lõpuks (Tagesschau). Taani immigratsiooniminister Morten Bødskov ütles, et õiguslik alus on nüüd olemas (The Copenhagen Post). See alus puudutab siiski ainult EL-i poolt. Viiel valitsusel tuleb endiselt leida vastuvõtjariik ning ükski neist pole avaldanud allkirjastatud kokkulepet.

Miks vastuvõtjariigist üksi ei piisa

Allkirjastatud kokkulepe kõrvaldaks vaid ühe takistuse. Saksamaa mõttekoja SWP teadlased juhivad tähelepanu, et vastuvõtjariigi nõusolek ei sunni inimese päritoluriiki väljastama reisidokumente ega teda tagasi võtma (SWP). Vastuvõtjariik nõustub inimesi vastu võtma, kuid koju saab inimese tagasi võtta ainult tema päritoluriik.

Teise takistusega on Euroopa juba praegu hädas. 2025. aastal andsid EL-i riigid 491 950 inimesele korralduse riigist lahkuda ja saatsid 135 460 inimest tagasi EL-i välistesse riikidesse (Eurostat). Arvud ei käi samade inimeste kohta, seega ei näita nende vahe, kui palju keskused tagasisaatmisi suurendaksid. Küll aga näitavad need, et lahkumiskorraldusi anda on ammu lihtsam kui neid täide viia.

SWP tähelepanekust tuleneb risk: kui päritoluriik keeldub dokumente väljastamast, võivad inimesed jääda keskusse ootama, ilma et neid edasi saadetaks. Juhtum viiakse sel juhul EL-ist välja, kuid seda ei lahendata. Kas nii läheb, sõltub kokkulepetest päritoluriikidega, mida uus määrus ei loo.

Viis valitsust peavad kavandatud üleviimisteks tagama kaks asja: avaldama vastuvõtjariigiga sõlmitud lepingu, mis peab kohtuliku kontrolli vastu, ning leidma viisi, kuidas saada dokumendid inimeste päritoluriikidest. Määrus lubab keskusi rajada, kuid selle toetajad pole avaldanud ühtki vastuvõtjakokkulepet. Nende ajakava jääb praegu eesmärgiks.