EL-i hangetele Euroopa eelis

Euroopa Komisjon esitas 9. septembril avalike hangete määruse ettepaneku, mis annaks EL-i hankijatele võimaluse eelistada Euroopa pakkujaid (Euroopa Komisjon). Kolm senist direktiivi asendataks ühe määrusega, mis kohalduks vahetult kõigis 27 liikmesriigis. Nagu To Brief eelmisel nädalal lekkinud eelnõu põhjal kirjutas (To Brief), nihutab ettepanek hangete raskuskeskme odavaimalt pakkumiselt kvaliteedile. Praegu reeglid ei muutu: määruse peavad heaks kiitma Euroopa Parlament ja liikmesriikide valitsusi esindav Euroopa Liidu Nõukogu.

Vabatahtlikud võimalused, sisulised valikud

Ettepanek loob hankijatele tööriistakasti, kuid ei kohusta seda kasutama. Hankija võiks piirata selliste riikide ettevõtete osalemist, kus EL-i ettevõtetele pole tagatud juurdepääsu avalikele hangetele, või nõuda, et vähemalt kindel osa pakkumises sisalduvatest kaupadest pärineks EL-ist (määruse ettepanek, Politico). Prantsuse linnapea saaks näiteks Hiina bussitootja hankelt kõrvale jätta, Soome haigla aga võiks samadest võimalustest loobuda.

Piir kulgeb kaubanduslepingute järgi. Riigid, mille juurdepääsu EL-i hangetele tagavad Maailma Kaubandusorganisatsiooni lepped või kahepoolsed lepingud EL-iga, näiteks USA, Jaapan ja Norra, säilitaksid praegused õigused. Selliste lepinguteta riikide, sealhulgas Hiina ja India ettevõtetele saaks kehtestada piiranguid (Guardian, määruse ettepanek). Liikmesriikide vahel eelistamist määrus ei lubaks: Poola hankija ei saaks eelistada Poola ettevõtet Saksamaa omale, sest seda keelavad EL-i siseturu reeglid.

Komisjon saaks eraldi ja tugevama õiguse kehtestada kohustuslikke piiranguid, kui kolmas riik tõrjub EL-i ettevõtteid süstemaatiliselt oma hangetelt. Peking on sellisele lähenemisele juba vastanud. Kui Brüssel piiras 2025. aastal kehtiva rahvusvaheliste hangete instrumendi alusel Hiina ettevõtjate osalemist meditsiiniseadmete hangetel, seadis Hiina omakorda piirangud EL-i pakkujatele (Crowell). Seega on vastumeetmete oht varasema kogemusega tõendatud.

Kvaliteedinõuded ilma töötajate kaitseta

Lepingute sõlmimise tavaliseks aluseks saaks parim hinna ja kvaliteedi suhe. Kvaliteet moodustaks hindest vähemalt 30%, tööjõumahukates teenustes, nagu koristus ja turvateenused, vähemalt 50% (EU Perspectives, määruse ettepanek). Need osakaalud ei taga siiski töötajate kaitset. Itaalia ametiühing CGIL leiab, et ettepanek võib nõrgendada riigi 2023. aasta riigihangete seadust, mille järgi peab pakkuja nimetama kohalduva kollektiivlepingu ja tõendama sellega võrdväärseid töötingimusi (Il Fatto Quotidiano). Kuna EL-i määrus on riigisisesest õigusest ülimuslik, tuleb selgitada, kas Itaalia saab rangemad nõuded säilitada. Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon nõuab, et parlament ja nõukogu lisaksid määrusesse siduvad töötajate kaitse nõuded (ETUC).

Valitsused pole poolt valinud

Volinik Stéphane Séjourné sõnul saavad hankijad ka praegu kvaliteeti eelistada, kuid hoiduvad sellest kohtuvaidluste kartuses. Tema hinnangul peaksid linnapead oma hankevalikute eest poliitiliselt vastutama (Le Monde). Saksamaa Kaubandus- ja Tööstuskoda peab kohaliku päritolu nõudeid viimaseks abinõuks, mis võib hindu tõsta ja vastumeetmeid esile kutsuda (DIHK). Üheksa liikmesriiki, nende seas Rootsi, Tšehhi, Soome ja Iirimaa, hoiatasid 2025. aasta detsembris, et Euroopa pakkujate ulatuslik eelistamine võib konkurentsi kahjustada (Euronews). Hoiatus eelnes praegusele ettepanekule ning ükski valitsus pole selle poolt ega vastu ametlikku seisukohta võtnud.

Seadusandliku tavamenetluse järgi peavad Euroopa Parlament ja nõukogu lõplikus tekstis kokku leppima. Nõukogus on vastuvõtmiseks vaja kvalifitseeritud häälteenamust: toetama peab vähemalt 15 valitsust 27-st, kes esindavad vähemalt 65% EL-i elanikkonnast (Euroopa Parlament). Kumbki institutsioon pole veel läbirääkimispositsiooni kujundama asunud. Enne hääletusi tuleb lahendada praktiline küsimus: kes kontrollib, kas pakkumises loetletud kaubad pärinevad tõepoolest EL-ist, ja kes kannab lisakulu, kui Euroopa pakkuja eelistamine teeb hanke kallimaks?

Komisjon pakub võimalust eelistada Euroopa ettevõtteid, kuid ei tee seda kohustuslikuks. Parlament ja liikmesriikide valitsused otsustavad nüüd, kas tulemuseks saab ühine hankereegel või valikute menüü, mida hankijad ei pruugi kasutada. Kumbki pole oma eelistusi veel avaldanud.