Kreml peab õhurahu jutte ennatlikuks

Kreml nimetas laupäeval teateid USA ja Ukraina võimalikust õhurahust „ennatlikuks”, kuid lisas, et Venemaa on endiselt avatud „uutele ideedele” (n-tv). Samal nädalal teatasid Slovakkia allikad, et Moskva lubab sõdida kuni „täieliku võiduni” (Aktuality). Need kaks sõnumit ei välista teineteist. Venemaa saab sõda jätkata ja samal ajal lasta õhurahu mõttel Euroopa pealinnades ringelda ilma, et keegi täpselt ütleks, mida see tähendab. Määratlemata õhurahu annab Moskvale võimaluse liitlasi enne iga tegelikku jah- või ei-sõna omavahel lahku mängida.

Washington ja Kiiev on jõudnud ühisele joonele: pakkuda piiratud pausi õhurünnakutes, samal ajal kui maasõda jätkub (Kyiv Independent). Moskva pole ametlikku ettepanekut saanud. Ta ootab. Euroopas tõlgendatakse seda ootamist juba erinevalt. Prantsusmaa ja Saksamaa näev ket piiratud õhupausi põhjusena relvatootmist kiirendada. Slovakkia näeb selles põhjust kõrvale tõmbuda. Moskval pole vaja midagi allkirjastada. Ebamäärasus ise laiendab juba olemasolevaid lõhesid.

Vormel, mida keegi pole määratlenud

„Õhurahu” pole kinnistunud juriidiline mõiste. Tšehhikeelne kajastus ütleb selle otse välja: selline kokkulepe peataks rünnakud õhust, kuid jätaks maalahingu, suurtükiväe ja sabotaaži puutumata (iROZHLAS). Kiiev on varem rääkinud „vaikusest taevas”, et eristada õhurünnakute piiramist maasõjast (President of Ukraine). Praegune arutelu ei täpsusta, millised relvad arvesse lähevad, kas kokkulepe hõlmab energiataristut ja Musta mere sadamaid või mis juhtub siis, kui üks pool süüdistab teist rikkumises.

Kontrolliprobleem on praktiline. Ükski rahvusvaheline organisatsioon ei saa Ukraina õhuruumi patrullida. Kui rakett tabab elektrijaama, peab keegi kindlaks tegema, kelle rakett see oli ja mis sellele järgneb. See jääks riiklike radarite ja satelliitluure tööks, tagajärjed aga poliitilise kokkuleppe, mitte automaatse jõustamise otsustada (2eu.brussels). Iga pealinn saab selle tühimiku täita oma tõlgendusega.

Lääne pealinnad valmistuvad läbikukkumiseks, mitte rahuks

Prantsusmaa käsitleb taevaruumi sõjatööstusliku küsimusena. Élysée 14. juuli ühisdeklaratsioon Ukrainaga lubas 16 Rafale’i hävitajat ning Prantsuse-Itaalia õhutõrjesüsteeme, nimetades õhu- ja raketitõrjevõimet „esimeseks julgeolekutagatiseks” (Élysée, Reuters). Saksamaa veab üheksa riigi ballistiliste rakettide vastast programmi, et vähendada sõltuvust Ameerika püüdurrakettidest (Defense News). Poola pakkus USA-le ja Ukrainale kolmepoolset Patrioti rakettide tootmist, paigutades tehase piirkonnale lähedale, mida see teenindaks (Defence24). Kõigi kolme lähtekoht on sama: kui õhupaus kokku kukub, on see hullem kui kokkuleppe puudumine, seega tuleb ehitada võimeid eeldusel, et see kukub kokku.

Rumeenia näitab panuseid füüsiliselt. Nagu kirjutasime eelmisel nädalal, tulistasid Rumeenia F-16 hävitajad Doonau koridori lähedal kahel järjestikusel päeval alla riigi õhuruumi sisenenud droone (To Brief, SpotMedia). Venemaa rünnakute peatumine Lõuna-Ukrainas vähendaks otseselt neid lennutrajektoore, mis käivitavad Rumeenia õhuhäired. Ent Moskva avatuse taga võib olla lihtsam arvestus: Ukraina löögid Venemaa rafineerimistehaste pihta tekitavad kulusid, mida Moskva tahab vähendada (Digi24). See on survevahendite arvestus, mitte rahusignaal.

Slovakkia näitab liitlaste lõhet

Teravaim Euroopa risk asub Bratislavas. Peaminister Robert Fico nimetas „tahtjate koalitsiooni” ehk Pariisi juhitud rühma, mis koordineerib Ukrainale relvatarneid, väljaõpet ja hankeid, „sõjaõhutajate klubiks” ning lükkas surmava abi tagasi (ta3). Samal ajal liitus Slovakkia vaikselt sama koalitsiooniga töö tasandil, mida kinnitas Prantsuse saatkond (Denník N). Pole selge, mida see töö tasandi osalus tegelikult muudab: Slovakkia ametnikud võivad istuda planeerimiskoosolekutel ilma varustust lubamata. Vahe retoorika ja praktika vahel näitab aga, kuidas relvarahukeel muutub sisepoliitiliseks tööriistaks. Fico saab iga õhurahu ettepanekut kasutada argumendina sõjaliste kohustuste vastu, samal ajal kui ametnikud teevad taustal koostööd.

Just seda mehhanismi saab Moskva kasutada ilma ühtki dokumenti allkirjastamata. Euroopa valitsused pole avalikult kokku leppinud, mida õhurahu kataks, kes rikkumisi kontrolliks või mida tehakse siis, kui Moskva seda testib. See küsimus kuulub Macronile, Merzile, Tuskile ja nende kaitseministritele. Vastust pole seni antud.