Maroko peatas Ceuta piiril 294 inimest

15. augustil ei kordunud juuli lõpu massiline piiriületus Ceutasse. Maroko julgeolekujõud peatasid rühmad Fnideqi lähistel, kolm kilomeetrit Hispaania Põhja-Aafrika enklaavist. Kasutati pisargaasi, helikoptereid ja politseikoeri. El Tarajali piiripunktis kirjeldasid Hispaania võimud olukorda rahulikuna ning kollektiivset sisenemist ei toimunud (Europa Press, EFE). Vaikus näitas, kus tegelik kontroll asub: mitte Madridis ega Brüsselis, vaid Rabatis.

Maroko otsustas sekkuda

Varasematel päevadel vahistas Maroko politsei 61 inimest, keda süüdistati sotsiaalmeedias piiriületuskatsete õhutamises. 15. augustil peatasid julgeolekujõud Fnideqis 294 inimest. Päeva alguses räägiti veel 111 kinnipeetust, kuid arv kasvas operatsiooni edenedes (Hespress). Hispaania saatis enklaavi ümbrusse umbes 1600 politseinikku ja Guardia Civili ametnikku ning tühistas sõjaväelaste puhkused (El País). Hispaania mobilisatsioon oli kindlustus, mitte otsustav tegur.

Nagu kirjutasime varem (To Brief), toimus juuli lõpu surve siis, kui Maroko piirikontroll paistis olevat ebapiisav või vähemalt lubav. Tuhanded inimesed jõudsid mitme öö jooksul Ceutasse ning kahepoolne piirivaidlus muutus EL-i tasandi küsimuseks: kes vastutab Euroopa välispiiri eest. Ceuta on Hispaania ja seega EL-i territoorium, kuid Hispaania nõuab enklaavist mandrile liikumisel isikutuvastust. See piirab edasiliikumist järsult. Seetõttu pole Ceuta tähtis niivõrd rändekoridorina, kuivõrd testina, kes tegelikult kontrollib ligipääsu EL-i pinnale.

15. augustil otsustas Maroko piiri jõuga sulgeda. Juuliga võrreldes tõuseb esile üks küsimus: kui Rabat suudab piiriületusi peatada siis, kui ta seda tahab, toimib Euroopa piir Ceutas Rabati äranägemisel.

Raha ei anna käsuõigust

Ükski leping ei kohusta Marokot Euroopa piiri valvama. Kokkulepe väljendub rahas, mitte siduvas õiguslikus tekstis. Mõni päev pärast juuli läbimurret kirjutas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen Hispaania peaministrile Pedro Sánchezile. Ta nimetas Marokot „oluliseks strateegiliseks partneriks” ning pakkus tehnilist ja rahalist lisatuge (Brussels Signal). Volinik Magnus Brunner viitas Hispaaniale eraldatud 114 miljoni euro suurusele erakorralisele lisarahale, millest umbes 28 miljonit eurot on mõeldud Ceuta vastuvõtu- ja tagasisaatmissüsteemidele (Euronews).

Mõjuahel liigub ühes suunas. Maroko kontrollib, kes piirini jõuab. Hispaania kannab õiguslikud tagajärjed, kui inimesed tema territooriumile jõuavad. Brüssel pakub raha ja Frontexi tuge. Frontex on EL-i piiriagentuur, mis aitab liikmesriikide ametkondi, kuid ei juhi neid. Komisjon ei saa anda Maroko sandarmitele käsku rahvahulka laiali ajada. Ta saab koostööd üksnes tagantjärele tasustada. Belgia mõttekoda Denktank Minerva sõnastas selle otse: Ceuta näitab, et „Euroopa kindlus” sõltub partnerist, kes võib koostöö sisse ja välja lülitada (Denktank Minerva). Samale järeldusele jõudis ka Saksa kajastus (Tagesschau).

Mida edu varjab

Mida tõhusamalt peatab Maroko inimesed enne Hispaania jurisdiktsiooni alla jõudmist, seda raskem on toimuvat kontrollida. 15. augustil käskisid Maroko võimud EFE ja Hispaania avalik-õigusliku ringhäälingu TVE ajakirjanikel politseioperatsiooni ajal Fnideqist lahkuda (elDiario.es). EL-i õiguskaitse rakendub siis, kui inimene jõuab Hispaania võimu alla: varjupaigamenetlus, kohtulik kontroll ja põhiõiguste tagatised. Enne seda pole EL-il otseseid vahendeid jälgida, kuidas Maroko inimesi kinni peab või jõudu kasutab.

Itaalia ja Taani kaasalgatatud 22 valitsuse kiri kasutas Ceutat argumendina karmima välispiiri ja kolmandates riikides asuvate menetluskeskuste toetuseks (Euronews). Itaalia peaminister Giorgia Meloni ja siseminister Matteo Piantedosi pooldasid varjupaigataotluste menetlemist väljaspool EL-i territooriumi. Madrid vastas, et enklaavist edasi liikumine jäi alla ühe protsendi, ning süüdistas Roomat valimiskampaania tegemises (Il Fatto Quotidiano).

15. augusti operatsioon näitas, et EL-i välise riigi tasustamine piiriületuste ennetamise eest võib ühel päeval nähtava kriisi ära hoida. See ei tõestanud, et selline mudel vähendab surmasid, leevendab rändesurvet või võtab Rabatilt võimaluse koostööd poliitilise hoovana kasutada. Juuli lõpu ja 15. augusti vahe on kõige selgem tõend Maroko läbirääkimispositsioonist. Euroopa piir pidas, sest Maroko otsustas seda hoida. See on sõltuvus, mis paistab pealtnäha eduna.