NATO jättis piiririigid omapäi

NATO kõrgeim poliitiline organ Põhja-Atlandi Nõukogu kogunes 12. augustil ja mõistis Venemaa hukka Poola ja Rumeenia õhuruumi rikkumiste eest (Euractiv). Nõukogu ei käivitanud artiklit 4, mis toob kaasa ametlikud konsultatsioonid, kui liitlane tunneb end ohustatuna. Samuti ei teatatud uutest väeüksustest ega avalikustatud muudatusi õhusihtmärkide tõrjumise reeglites. Lugu ongi selles vahes: poliitiline häirekell kõlas, kuid nähtavat sõjalist sammu ei järgnenud.

Põhjus peitub otsustusõiguses. NATO saab hukka mõista, konsulteerida ja vägesid paigutada. Ent piloodid ja riiklikud õhukaitsejuhid otsustavad sihtmärgi allatulistamise üle üldjuhul oma riigi õiguse järgi, kui NATO-l ei ole eraldi välja kuulutatud missiooni koos kokkulepitud tegutsemisreeglitega. Sama lõhe jookseb läbi kõigi viimase kuu juhtumite.

Mis üle piiri lendas

Rumeenia näitab, kuidas probleem õhus välja näeb. 24. juulil jälgisid Rumeenia radarid drooni, mis liikus Doonau delta rannikult sisemaa poole. Õhku tõusid kaks NATO õhuturbeülesandel olnud Itaalia Eurofighterit ja kaks Rumeenia F-16 hävitajat. Sihtmärk hävitati Buzău maakonnas Padina lähedal; pilootide hinnangul oli tegu Shahedi või Geran-2 tüüpi ohuga (Romania Insider). Järgmisel päeval tulistati Sfântu Gheorghe lähedal alla teine droon (Le Figaro).

Rumeenia toonane kaitseministri kohusetäitja Radu Miruță kirjeldas piirangut otse: kui sihtmärk liigitatakse vaenulikuks, järgneb tegutsemine kohe, kuid Rumeenia väed ei saa tulistada drooni, mis on veel Ukraina õhuruumis (Digi24). Otsustavad on avastamise kiirus, sihtmärgi liigitamine ja geograafia. Kõiki kolme juhib Rumeenia õigus.

Poola juhtum on teistsugune. 30. juulil kukkusid Lublini piirkonnas Tarnawa-Kolonia lähedal alla rusud. Prokuratuur tuvastas need Venemaal valmistatud tiibraketi H-101 jäänustena (Rzeczpospolita). Kaitseminister Władysław Kosiniak-Kamysz ütles seimis, et kindral Ireneusz Nowakil oli volitus anda allatulistamiskäsk, kui raketi trajektoor oleks ohustanud asustatud alasid (Polish Defence Ministry). Poola kutsus välja Venemaa suursaadiku ja andis üle protestinoodi. Nagu kirjutasime eelmisel nädalal, karmistasid Poola ja Balti riigid juba varem kriitilise taristu kaitset, kartes Venemaa lavastatud provokatsioone.

Eesliiniriigid näevad kompamist. Tõendid pole ühesed.

Leedu kaitseminister Robertas Kaunas ütles, et luure jälgib Venemaa võimalike provokatsioonide ettevalmistamist Balti regioonis (LRT). Leedu sõjaväeluure tõi välja konkreetse riski: Venemaa võib rünnata Balti sihtmärke Ukraina päritolu droonidega, et muuta stardi päritolu hägusaks. See annaks NATO-le kollektiivseks tegutsemiseks nõrgema tõendipildi (15min). Leedu on juba paigutanud sõdurid ja laevad Klaipėda LNG-terminali, LitPol Linki alajaama ning Kruonise hüdroakumulatsioonijaama kaitseks (Delfi).

Bulgaaria juhtum räägib vastupidist. 8. augustil plahvatas Kardami lähedal droon, Trans-Balkani gaasijuhtme kompressorjaama lähistel. Bulgaaria kaitseministeeriumi hinnangul oli tegu tõenäoliselt Maya peibutusdrooniga, mida kasutavad laialt Ukraina väed, ning puudusid tõendid Bulgaaria-vastase tahtliku tegevuse kohta (Mediapool). Bulgaaria kutsus välja Ukraina, mitte Venemaa suursaadiku. Drooni GPS-moodul ei võimaldanud lennutrajektoori taastada (Euronews Bulgaria). See juhtum välistab üldistuse, et iga NATO lähistel õhuruumi sattunud objekt on Venemaa sihilik test.

Saksamaa näitab teist nõrkust: ka sõjalise varjundiga drooniohu puhul algab rahuajal tõrje sageli politseist. Berliin laiendab föderaalpolitsei droonitõrjeüksust 300 spetsialistini kaheksas asukohas, kuid Bundeswehri kasutamist riigi sees piirab põhiseadus (Bundesregierung, Tagesschau).

Hukkamõistu hind ilma mehhanismita

Nende juhtumite muster on selge. Rumeenia tulistas droone alla oma riigi volituse alusel. Poola aktiveeris õhukaitse riikliku käsuahela kaudu. Leedu tugevdab taristu kaitset sõdurite ja laevadega. Iga riik tegutseb oma õigusliku aluse järgi.

NATO hukkamõist tunnistas probleemi alliansi probleemiks, kuid ei loonud avalikult ühist mehhanismi selle lahendamiseks. Allianss ütles, et jätkab integreeritud õhu- ja raketikaitse tugevdamist. See tähendab süsteemi, mis seob liitlaste sensorid, lennukid ja tõrjevahendid. Sõnastus kirjeldab senist tegevust, mitte uut otsust.

Korduvad hukkamõistud ilma nähtavate liitlaste ühismeetmeteta võivad anda Moskvale signaali, et NATO praktiline lävi on kõrgem kui poliitiline keel lubab. Põhjendatud järeldus ei ole, et Venemaa testis NATO-t sihilikult igal juhtumil; Bulgaaria tõendid räägivad sellele vastu. Küll aga kinnistavad korduvad õhuruumi rikkumised, olgu need hooletud või sihilikud, olukorda, kus operatiivne risk jääb eesliiniriikidele ja allianss vastab solidaarsussõnumitega.

Idatiiva õhukaitse muutub etteaimatavaks alles siis, kui liitlastel on ühised standardid selle kohta, millal piloodid võivad sihtmärki rünnata, piiriüleselt toimivad sensorid ning käsuõigus, mis ei alga iga riigipiiri juures uuesti.