NATO võtab Ukraina abi üle

3. augustil andis USA kindralleitnant Curtis Buzzard Wiesbadenis Clay Kasernes lääneriikide Ukraina toetusoperatsiooni juhtimise üle USA kindralleitnant Guillaume Beaurpere’ile (Stars and Stripes). Beaurpere jääb viimaseks USA ohvitseriks, kes juhib SAG-U-d ehk Security Assistance Group-Ukraine’i. See on Washingtoni loodud koordineerimiskeskus, mis hakkas pärast Venemaa täiemahulist sissetungi 2022. aastal korraldama Kiievile relvatarnete, väljaõppe ja logistika kokkupanekut.

SAG-U tegevus lõpetatakse järk-järgult. Umbes aasta jooksul liiguvad selle ülesanded NSATU-sse ehk NATO Security Assistance and Training for Ukraine’i, mille NATO juhid lõid 2024. aasta Washingtoni tippkohtumisel kogu alliansi Ukraina-abi struktuuriks (NATO). Kõrgeimale kohale oodatakse Euroopa või Kanada ohvitseri. USA asetäitja jääb struktuuri alles.

See ei ole ainult sildi vahetus. Ajutisest USA sõjaaegsest lahendusest saab püsiv NATO väejuhatus.

Mida uus struktuur tegelikult teeb

NSATU-s töötab juba umbes 700 inimest ning see on otse seotud SHAPE’iga, NATO strateegilise sõjalise peakorteriga Monsi lähedal. See tähendab, et Ukraina abi koordineerimine liigub alliansi ametlikku käsuliini ega jää lõdvaks doonorriikide foorumiks (FAZ, NATO). NSATU haldab logistikapunkte Poolas, Slovakkias ja Rumeenias. Just nende kaudu muutuvad liitlaste lubadused Ukrainasse jõudvaks relvastuseks.

Hollandi kaitseväe näide näitab ahelat praktikas. Hollandil on inimesed Wiesbadenis NSATU juures, väljaõpetajad Saksamaal Ukraina sõdureid õpetamas ning Patriot-õhutõrjeüksus Poolas kaitsmas logistikakeskust, mille kaudu varustus Ukrainasse liigub (Dutch Defence). See on konkreetne tee poliitilisest lubadusest kaitstud tarnekanalini.

NSATU tulevane ülem saab siiski koordineerida, mitte käsutada. Riikide valitsused otsustavad endiselt ise, mida ja millal Ukrainale anda. NATO otsus seda ei muuda.

Hoovad, mis jäävad Washingtonile

Sügavam piirang on Ameerika oma. USA ekspordikontrolli õigus, mida tuntakse ITAR-ina, ei luba USA päritolu relvasüsteemidega seotud kaitseteenuseid ega tehnilisi andmeid üle piiri liigutada ilma Washingtoni ametliku loata (eCFR). Poola tahab koos USA ja Ukrainaga Patriot-süsteeme toota, kuid vajab selleks enne USA luba (Interia). Holland annetas Ukrainale viis Patriot-laskeseadet ja tellis asendused samalt USA tootjalt (Dutch Defence). Euroopa saab neid süsteeme kasutada ja ära anda. Kõige võimekamate osade taastootmiseks vajab ta endiselt Washingtoni luba.

Sama loogika paistab ka käsuliinist. NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja SACEUR juhib ühtlasi USA Euroopa väejuhatust. NSATU kohal seisev kõrgeim sõjaline autoriteet kannab seega korraga alliansi ja USA mütsi (Air & Space Forces Magazine). Washington vaatab samal ajal üle, kui suurt sõjalist koormat ta Euroopas kanda tahab, nagu To Brief eelmisel nädalal kirjutas. USA satelliitluure, sihtimisandmed ja rasketranspordi lennuvõime on endiselt võimed, mida ükski Euroopa liitlane praegu asendada ei suuda (upday).

Kuidas liitlased signaali lugesid

Liitlaste valitsused kinnitasid, et relvatarned jätkuvad katkestuseta (Stars and Stripes, NV). Riikide reaktsioonid näitasid aga, kus asub tegelik ebakindlus. Ungari sai 2024. aasta tippkohtumisel erandi NSATU rahastusest ja personalist, mistõttu üleminek Budapestile midagi ei maksa (Reuters, Portfolio). Poola meedia pööras Wiesbadeni tseremooniast rohkem tähelepanu Patriotite tootmiskõnelustele ja Volodõmõr Zelenskõi visiidile Lockheed Martinisse (Onet). Varssavi jaoks loeb ligipääs USA süsteemidele rohkem kui see, kelle nimi on organisatsiooniskeemil.

See vahe näitab, mida tseremoonia muutis ja mida mitte. Euroopa ohvitseride roll Ukraina abi koordineerimisel kasvab ning institutsiooniliselt on see selge samm edasi. Kuid Euroopa nimed koordineerimisskeemil ei tähenda veel Euroopa kontrolli toetuskanali üle. NATO pärib töölaua. Liiga paljud lülitid jäävad Washingtonile.