Pentagon annab Euroopale kuus kuud

Kuus kuud. Selle aja jooksul otsustab Pentagon, millised USA sõjalised funktsioonid Euroopas jäävad ja millised viiakse mujale. USA kaitseminister Pete Hegseth ütles juunis NATO ministritele, et osa liitlasi ei läbi ülevaatust, teised aga läbivad selle „hiilgavalt” (Stars and Stripes, Euronews). Küsimus ei piirdu sõdurite arvuga. Kui Washington võtab enne Euroopa asenduste valmimist ära juhtimis-, luure-, õhutankimis- ja tuumafunktsioonid, millel NATO tegelik toimimine põhineb, nõrgeneb heidutus ka siis, kui keegi ei riku formaalselt artiklit 5 ehk NATO kollektiivkaitse põhimõtet.

Mida Washington annab ja mida ülevaatus mõõdab

Pentagoni peastrateeg Elbridge Colby nimetab suunamuutust „NATO 3.0-ks”: Euroopa võtab üle tavakonventsionaalse kaitse, USA jätab alles tuumavihmavarju ja suunab rohkem jõude Vaikse ookeani piirkonda (Washington Times, RFI). Otse öeldes tahab Washington, et Euroopa valitsused kaitseksid oma territooriumi oma juhtimissüsteemidega ja ajakavas, mida Euroopa ise ei valinud.

Ülevaatus ei loe ainult sõdureid. Pentagon hindab ka seda, kas liitlased annavad operatsioonide ajal kiiresti ligipääsu baasidesse ja õhuruumi. Ühe pealinna aeglane luba võib kriisis muuta NATO plaani raskemini teostatavaks.

Kõige olulisemad on funktsioonid, mida Washington praegu pakub. USA käes on suur osa NATO operatsioonisüsteemist: piiriüleselt vägesid koordineeriv juhtimisstruktuur, ohte tuvastav luure, hävitajaid õhus hoidev tankerlennuvägi, rasketehnika liigutamiseks vajalik strateegiline õhutransport ja heidutuse tuumajagamise kord. Kindral Alexus Grynkewich juhib korraga NATO sõjalisi operatsioone Euroopas ja USA Euroopa väejuhatust (Air & Space Forces Magazine). NATO planeerimine käib endiselt Ameerika kanalite kaudu.

Liitlased uuendavad torustikku, mitte süsteemi

Euroopa on alustanud füüsilise taristu ehitamist. NATO liikmed kiitsid heaks 27 mld € kütusevarustuse plaani, mis nihutab logistikavõimekust ida poole (NATO). Poola ühendab radarid ja raketipatareid ühtsesse õhutõrjevõrku, et operaatorid saaksid jälgida ohte ja lasta välja tõrjerakette ühest juhtimispildist (Army Recognition). Nagu To Brief kirjutas, katsetas Saksamaa juhitud lahingugrupp hiljuti raske soomustehnika öist liikumist läbi Poola Leetu. Õppus näitas kitsaskohti piiriületuslubades ja teede läbilaskevõimes. Sarnased uuendused käivad kogu idatiival, Leedu Suwałki koridorist (15min) Kreeka logistikabaasideni (US Embassy Greece).

See ei asenda operatsioonisüsteemi. Euroopa ühine õhutankerlennukite park jõuab lõpuks umbes tosina lennukini. Grynkewich on öelnud, et sellest ei piisa sõja pidamiseks (Air & Space Forces Magazine). EL-i Julgeoleku-uuringute Instituudi hinnangul on Euroopa õhutõrje- ja seirevõime õhuke ning seda piirab tõrjerakettide tootmise ja varumise kiirus (EUISS). Kõige raskem lünk on tuumajagamine: Prantsusmaa on avanud arutelu oma tuumaheidutuse rolli üle Euroopa julgeolekus, kuid ei paku rahastatud asendust USAga seotud arhitektuurile (IFRI). Saksamaa ostis tuumajagamise ülesande täitmiseks F-35 hävitajad, mis pigem kinnistab kui vähendab sõltuvust Ameerika süsteemidest (Simple Flying).

Sama muster kordub igas idatiiva riigis. Poola suudab vägesid vastu võtta ja liigutada, kuid ei asenda juhtimisstruktuuri, mis neid vägesid koordineerib. Leedu suudab võtta vastu Saksa brigaadi, kuid selle heidutusväärtus sõltub õhukaitsest ja tugevduste saabumise kanalitest, mis ei tööta veel vajalikus mahus. Rumeenia suudab kaitsta paikseid objekte, näiteks NATO Aegis Ashore’i raketikaitsebaasi, kuid ei juhi veel iseseisvalt piirkondlikku kaitseoperatsiooni.

Kell juba tiksub

Pentagon on Stars and Stripesi andmetel Saksamaalt juba ära toonud 5000 sõdurit, sealhulgas kauglöögiüksuse, mis pidi sinna paigutatama. Colby sõnul muudab ülevaatus NATO „tugevamaks ja kestlikumaks”. Euroopa enda kaitseasutuste hinnangud viitavad teisele probleemile: mandril saab betooni valada ja kütusetorusid rajada kiiremini, kui ehitada juhtimis-, luure- ja tuumaarhitektuuri, mille kaudu need torud sõjaliselt toimima hakkavad.

Pentagoni kuuekuuline tähtaeg langeb ajale, mida Euroopa kaitseplaneerijad kirjeldavad lähiaastate kõrge haavatavuse perioodina. Euroopa uuendab torustikku. Operatsioonisüsteem on endiselt Ameerika oma. Colby ja Hegseth peavad vastama küsimusele, mille nende enda ülevaatus tõstatab: mis juhtub vahemikus, kus Washingtoni seatud ajakava on kiirem kui Euroopa võime asendused valmis saada?