Trump lükkas Hormuzi avamise plaani tagasi

Donald Trump ütles 26. septembril, et lükkas tagasi Iraani ettepaneku sõda lõpetada ja Hormuzi väin taas laevaliiklusele avada. „Nad tegid ettepaneku, aga ma lükkasin selle tagasi,” ütles ta Valges Majas ajakirjanikele (NBC News, Reuters). Iraani kava nägi ette, et Washington astub esimese sammu. Praegu puudub kokkulepe edasiste sammude kohta ja USA pole avalikult vastupakkumist teinud. Seetõttu jääb vaidluse alla meretee, mida mööda liigub nafta ja Pärsia lahe veeldatud maagaas (LNG), sealhulgas Katari gaas.

Enne Trumpi avaldust tugines teade keeldumise kohta anonüümsetele USA ametnikele. Teheran ütles, et ootab endiselt ametlikku vastust (Reuters). Nüüd kinnitas Trump otsust ise. Ta ei öelnud, millise tingimuse vastu ta oli. Iraani tingimused olid kirjas meie varasemas loos (To Brief).

Mida Iraan pakkus ja millises järjekorras

Iraani välisminister Abbas Araghchi ütles 25. septembril ÜROs, et Teheran saatis Washingtonile Katari vahendusel seitsmepäevase tegevuskava (ÜRO stenogramm). Seitsmepäevane tähtaeg hakkaks jooksma alles pärast USA nõusolekut.

Araghchi kirjeldas kindlat sammude järjekorda. Washington pidi tegutsema esimese nelja või viie päeva jooksul. Iraan avaks väina laevaliiklusele kuuendal päeval ning läbirääkimised lõpliku kokkuleppe üle algaksid seitsmendal (Al Jazeera).

Teadete järgi pidanuks USA lõpetama Iraani sadamate mereblokaadi ja leevendama Iraani naftaekspordi piiranguid. Kava nägi ette ka relvarahu, mis laieneks Liibanonile (AP). Kava täielikku kirjalikku versiooni pole avaldatud.

Ettepanek puudutas kaht eri tõket. Washingtoni blokaad takistab laevadel Iraani sadamatesse jõudmast. Teherani ähvardused muudavad ülejäänud väina teistele laevadele ohtlikuks. Ühe tõkke kõrvaldamine ei lahenda teist probleemi. Seetõttu on sammude järjekord nii oluline.

Miks sammude järjekord takistab kokkulepet

Praktiline takistus on selge: kirjeldatud kava järgi peaks Washington leevendama Iraani majandusele avaldatavat survet enne, kui Iraan väina taas avab. See oleks esimene järeleandmine, mitte kõigist USA mõjutusvahenditest loobumine. Washington peaks aga astuma sammu esimesena ja usalduse peale.

Kavas, nagu seda on kirjeldatud, on veel kaks lahtist küsimust. Liibanoni relvarahu sõltub Iisraelist: Washington saab Iisraelile survet avaldada, kuid ei saa relvarahu tagada. Avaldatud kirjeldused ei selgita ka, kuidas pooled teineteise samme kontrolliksid, kuigi avaldamata täistekst võib seda teha. Trump pole öelnud, et need olid tema keeldumise põhjused, seega ei saa neid tema otsuse põhjenduseks pidada.

Euroopa kannab riski, kuid pole läbirääkimiste lauas

Enne konflikti läbis Hormuzi väina päevas ligikaudu 20 miljonit barrelit naftat, umbes viiendik maailma tarbimisest. Väin oli oluline ka Pärsia lahe veeldatud maagaasi veoks tankeritega (EIA). 25. septembril nähti väina läbimas üheksat alust; enne konflikti oli tavapärane umbes 125 suure laeva läbimine päevas (Cyprus Mail). Taani laevandusettevõte Maersk oli juba kehtestanud väina läbivate laevade konteineritele 1000-dollarise lisatasu, et katta kindlustus- ja meeskonnariske (SeaNews).

Gaasiturud olid jõudnud hakata kokkuleppevõimalust arvesse võtma. Euroopa võrdlushind, Hollandi TTF-i gaasifutuur, sulgus reedel tasemel 75,025 eurot megavatt-tunni eest. Nädal varem oli hind üle 80 euro. Arguse hinnangul seostus langus Iraani pakkumisega (Argus). Trumpi laupäevase avalduse ajal olid turud suletud, seega pole keeldumise mõju veel mõõdetud.

Euroopa valitsused on püüdnud mõjutada seda, mida nad saavad. Saksamaa välisminister Johann Wadephul toetas 24. septembril 80 riigi üleskutset Hormuzi väin täielikult taasavada (Handelsblatt). Üleskutse näitab, mida suur riikide koalitsioon soovib. See ei saa sundida Washingtoni blokaadi lõpetama ega Teherani ähvardustest loobuma, sest kumbki tõke pole Euroopa käes.

Reedene gaasihind peegeldas osaliselt lootust kokkuleppele, mida Euroopa ei saanud ise sõlmida ega takistada. Washington lükkas nüüd tagasi ettepaneku, mille järgi pidanuks USA tegutsema esimesena. Euroopa valitsustel puudub võimalus sundida kumbagi poolt laevaliiklust taastama. Üks asjaolu jääb lahtiseks: kava pole tervikuna avalik ja Trump pole öelnud, millise tingimuse vastu ta oli. Kuni Washington seda tingimust ei nimeta ega esita omapoolset ettepanekut, ei saa Euroopa aru, kas lahkarvamus puudutab sammude järjekorda või kokkuleppe sisu.