Türgi viib pargid vaidlusvetesse

Laupäeval avaldatud kaks Türgi presidendi dekreeti kuulutavad suured merealad Kreeka saarte lähedal Türgi rahvusparkideks. Merepark ei anna rahvusvahelise õiguse järgi suveräänsust. Küsimus on selles, kas Ankara kasutab pargireegleid ja lubasid praktilise kontrolli loomiseks enne, kui merepiir on kokku lepitud.

Kaks parki, kaks survepunkti

President Recep Tayyip Erdoğan allkirjastas dekreedid kahe mere rahvuspargi loomiseks. Esimene, Fethiye-Kaşi mere rahvuspark, jääb Türgi edelaranniku ning Kreeka Kastellorizo ja Rhodose saarte lähistele. Teine, Põhja-Egeuse mere rahvuspark, hõlmab Türgi ranniku lähedal Lemnose ja Samothrake kandis ligikaudu 1742 km² (BloombergHT, Harita Haber).

Mõlemad ilmusid Türgi ametlikus väljaandes 16. augustil koos koordinaatide lisade ja piirikaartidega (Hürriyet). Tegemist on õigusaktidega, mitte pressiteadetega. Need annavad aladele Türgi siseriikliku looduskaitse staatuse, märgivad piirid ning loovad aluse lubadele, patrullidele ja piirangutele. Seal, kus riigil on jurisdiktsioon, on see tavapärane. Vaidlus käib selle üle, kus Türgi jurisdiktsioon lõpeb.

Kreeka sõnul ulatuvad pargid Türgi territoriaalvetest kaugemale aladele, kus Kreekal on mandrilava õigused merepõhja ja selle ressursside üle. Territoriaalmeri on rannikuriigi suveräänsuse all olev merevöönd, tavaliselt kuni 12 meremiili rannikust. Ateena välisministeerium nimetas dekreete ebaseaduslikuks ja teatas, et need „ei loo fait accompli’d” (Kathimerini, ProtoThema).

Türgi positsiooni on vahendanud poolametlik meedia, mitte kontrollitav välisministeeriumi avaldus. Selle järgi kaitsevad pargid Türgi mereõigusi (Daily Sabah).

Kartograafiline loogika

Parkide geograafia järgib Türgi tuntud argumenti: Türgi ranniku lähedal asuvad Kreeka saared peaksid looma endale vähese või üldse mitte mingit mereala. Lõunas peegeldab Fethiye-Kaşi koridor sama mõtlemist, mis oli 2019. aasta Türgi-Liibüa merepiirileppe taga. Selle leppega tõmmati Türgi ja Liibüa nõuded üle vete, mida Kreeka peab oma saarte mõjualaks. Ateena on püüdnud lepet neutraliseerida kolmes Kreeka-Liibüa kõneluste voorus (To Brief).

Põhjas tähendab Türgi haldusala paigutamine Lemnose ja Samothrake vahele nõuet korraldada veekasutust piirkonnas, mida Kreeka peab oma mandrilavaks või avamereks (Kathimerini).

Lisatud koordinaate ei ole sõltumatult kaardile kantud, mistõttu täpset kattuvust ei saa kinnitada. Üldine geograafia on siiski selge: mõlemad pargid asuvad kohtades, kus kahe riigi nõuded põrkuvad.

Mandrilava õigused ei sõltu sellest, kes joonistab viimase kaardi. Rahvusvaheline Kohus leidis Põhjamere mandrilava kohtuasjas, et sellised õigused tekivad automaatselt riigi ranniku tõttu, mitte hilisemate haldusaktide alusel (ICJ). Türgi ei ole ÜRO mereõiguse konventsiooni osaline, kuid paljusid selle põhimõtteid käsitatakse siduva rahvusvahelise tavaõigusena (UNCLOS).

Looduskaitsesilt seda raamistikku ei muuda. Merepark võib reguleerida kalapüüki ja nõuda lube seal, kus riigil on juba jurisdiktsioon. See ei saa jurisdiktsiooni juurde tekitada.

Kreeka üksi, Euroopa vaikselt

Avaldamise ajaks ei olnud ükski teine EL-i valitsus dekreetidele avalikult reageerinud. Lähima kaudse signaali on andnud Prantsusmaa: Le Figaro ja Opex360 kirjutasid sel kuul Türgi droonide ja lennukite sagenenud rikkumistest Kreeka õhuruumis, asetades pargid laiemasse Egeuse mere surve mustrisse (Le Figaro, Opex360).

Vaikusel on kaal. Pargid puudutavad EL-i liikmesriigi väidetavat mandrilava ja bloki välist merepiiri. Ateena teatel viiakse küsimus EL-i ja NATO tasandile. Kumbki ei lahenda siiski merepiire. EL saab teha poliitilisi avaldusi ja avaldada diplomaatilist survet. NATO saab maandada pingeid liitlaste vahel. Kumbki ei tõmba piiri kaardile.

Jurisdiktsiooni proovikivi saabub siis, kui Türgi hakkab dekreetide alusel tegutsema. Kui Ankara väljastab lube, korraldab patrulle või nõuab laevadelt kooskõlastust vetes, mis rahvusvahelise õiguse järgi ei kuulu Türgi kontrolli alla, ei ole pargid enam looduskaitsesilt. Siis muutuvad need korraks, millele laevad ja ametnikud peavad päriselt reageerima.

Praegu käsitleb Kreeka seda Euroopa piiriprobleemina. Ülejäänud Euroopa laseb sel jääda Kreeka-Türgi vaidluseks.