USi sõjaline ligipääs Gröönimaale ootab parlamentide hääletust

Washingtonil on kokkulepe ulatusliku sõjalise ligipääsu kohta Gröönimaal, kuid need õigused pole veel jõustunud. Taani, Gröönimaa ja USA allkirjastasid 22. septembril New Yorgis lepingu, mis lubaks USA sõjalennukitel lennata üle kogu saare ja maanduda kõikjal ning USA valitsuse alustel liikuda Gröönimaa territoriaalvetes vee all (Taani allkirjastatud lepingutekst). Kokkulepe jõustub alles siis, kui selle kiidavad heaks Kopenhaageni ja Nuuki parlamendid. Uute kaitsepiirkondade piire pole veel kaardile kantud.

Mida lepe USA-le annab

Need oleksid püsivad õigused. Kui lepe jõustub, ei ole selle alusel iga lennu, maandumise või meresõidu jaoks vaja kolme valitsuse uut ühisotsust (Valge Maja avaldatud lepingutekst).

See laiendab USA vägede tegutsemisala. 1951. aasta leping andis USA-le juba ulatuslikud õigused, kuid ainult kokkulepitud kaitsepiirkondades ehk aladel, mis olid eraldatud USA sõjaliseks kasutuseks (1951. aasta leping). Norra väljaande Samfunn og politikk lepingupunktide kaupa tehtud analüüsis leitakse, et kogu saarel kehtivad liikumisõigused ja sõnaselge veealune ligipääs laiendavad USA seniseid õigusi (Samfunn og politikk). ABC News oli ettevaatlikum ja märkis, et uued sätted ei pruugi kõiki varasemaid õigusi laiendada (ABC News).

Washington kirjeldab lepet ulatuslikumana, kui selle tekstist järeldub. Donald Trump rääkis alalisest kontrollist ning Valge Maja teates väideti, et kokkulepe kindlustab USA julgeolekuhuvide üle püsiva kontrolli (Valge Maja teade). Allkirjastatud leping kinnitab Taani suveräänsust ja tunnustab gröönlasi rahvana, kellel on õigus enesemääramisele (Taani allkirjastatud lepingutekst). Saksamaa toetas seda tõlgendust. Liidukantsler Friedrich Merz tervitas kokkuleppel põhinevat lahendust, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega (Saksamaa liidukantsleri avaldus).

Asukohad on teada, piirid veel mitte

Lepe lubab USA-l laiendada olemasolevat Pituffik Space Base’i. See hõlmab ka Narsarsuaqi, endist USA lennubaasi saare lõunaosas, ja Mestersvigi idarannikul (Taani allkirjastatud lepingutekst). Meie esimeses loos nimetasime neid uusi asukohti baasideks (To Briefi varasem lugu). Leping määratleb need hoopis kaitsepiirkondadena, sama liiki aladena nagu varasema kokkuleppe järgi. Reutersi selgituse järgi ei sisalda tekst sõjaväelaste arvu ega ajakava, seega tuleb piirkondade ulatus, ülesehitus ja avamise aeg veel kokku leppida (Reutersi selgitus).

Iga järgmise asukoha ettepanekut arutab kolme valitsuse ühiskomitee. Kui komitee ei jõua 90 päeva jooksul kokkuleppele, liigub küsimus esmalt aseministrite ja seejärel ministrite tasandile (Valge Maja avaldatud lepingutekst). Leping ei ütle, kuidas toimitakse, kui ka ministrid kokkuleppele ei jõua.

Gröönimaale jääb ka kohalik majanduslik huvi. Saksa meedia tõstis esile Gröönimaa ettevõtete eelistamist ehituslepingute sõlmimisel (Der Spiegel). Leping ei määra hangete rahalist mahtu ega taga töökohti.

Mida praegused valitsused saavad lubada

Lepe jõustub alles siis, kui Washington saab diplomaatilise noodi teatega, et Taani ja Gröönimaa parlamendimenetlused on läbitud. Selleks peavad heakskiidu andma Taani parlament Folketing ja Gröönimaa parlament Inatsisartut (Taani allkirjastatud lepingutekst, Reutersi selgitus). Sellise noodi saatmisest pole seni teatatud.

Lepe püüab siduda ka tulevast iseseisvat Gröönimaa riiki. Kui saar iseseisvub, peavad Taani ja Gröönimaa valitsused tagama, et uus riik jääb NATOsse (Taani allkirjastatud lepingutekst). Samuti peavad nad tagama, et uus riik võtab üle Taani kohustused selle lepingu alusel.

Kumbagi kohustust ei saa Taani ja Gröönimaa valitsused üksinda tagada. Gröönimaa 2009. aasta omavalitsusseaduse järgi otsustavad iseseisvuse üle gröönlased (omavalitsusseadus). Kui iseseisev Gröönimaa peaks NATOsse astuma uue liikmena, nõuab alliansi asutamislepingu artikkel 10 kõigi praeguste liikmesriikide nõusolekut (Põhja-Atlandi leping). Nii saavad Euroopa liitlased kaasa rääkida kohustuses, mille võtsid kolm teist valitsust.

Allkirjastatud on läbiräägitud kokkulepe, kuid seaduslik ligipääs sõltub endiselt kahe parlamendi heakskiidust. Jõustudes jääb lepe tähtajatuks ning selle muutmiseks on vaja kõigi kolme osapoole, sealhulgas Washingtoni nõusolekut (Taani allkirjastatud lepingutekst). Seetõttu on eelseisvad hääletused Folketingis ja Inatsisartutis viimane teadaolev võimalus uute tingimuste jõustumine peatada. Enne hääletusi peavad Taani ja Gröönimaa valitsused andma parlamendiliikmetele selge vastuse, kuhu tõmmatakse uute kaitsepiirkondade piirid ja kuidas toimitakse, kui ministrid tulevaste asukohtade üle kokkuleppele ei jõua.